Järgmisel päeval mõtles irma, kui lihtne oleks kõik lõpetada, langeda kuristikku, mahajääjatest hoolimata või neist just hoolides. Irma oli endas sügavalt pettunud. Ta arvas et ei osanud armastada ega suutnud loobuda."Anda joonas vabaks, lükata tooli eest kaitsev raud ja kukkuda sügavikku, et ausa ja puhtana kõrgustesse tõusta, või jääda istuma, libisedes lõdva ja hirmununa oma tee lõpuni,südamel koorem, mis aastatega üha painavamaks muutub, maha rõhub ja mille eest varem või hiljem ootavad kannatused." Üksainus samm ning Irma võttis endalt elu. Kokkuvõte Romaani ülesehitus on huvitav. Kõik toimub loogilises järjestuses, ent vahepeal on sisse toodud meenutusi ja mälestusi lapsepõlvest või mõnest teisest möödunud ajast, mis kohati muutis teosest arusaamise keeruliseks. Teoses ei olnud käsitletud tüüpilises võttes mõnda sündmust.
Raamatu peategelane, 16-aastane Kati, on pealtnäha tavaline mässumeelne teismeline. Ta käitub vahel iseendalegi arusaamatult, rääkimata emast-isast ja õpetajatest. Ta ei taha olla korralik ja keskmine, vaid hoopis metsik ja salapärane. Kuid üks tegu viib teiseni, probleemide hulk muudkui kasvab ning üha painavamaks muutuva kurbmängu lõpptulemus on ootamatult traagiline. Birk Rohelind “Mina, Mortimer” • Sisu tutvustus • Mortimer on 23-aastane üliõpilane, kes avastab saatuse tahtel, et senine elu on olnud justkui klišeedest koosnev kaardimajake ja tema kontroll olukordade üle vaid illusioon. Nii saab alguse ärkamine –
grupiportree. Kahjuks ei meeldinud maal tellijale, sest kõik olid maksnud võrdse osa hinnast, kuid mõni ei tundnud end pildil äragi. Sellest algas periood, kus Rembrandti sügavalt subjektiivsed tööd vaatajates järjest vähem poolehoidu leiavad. Algas majanduslik allakäik (Raud 2005: 72). Tema maalide meeleolu muutus veelgi süngemaks ja läbitungivamaks, värv ise muutus rikkalikumaks, aga ka rahutumaks, tema kujutiste psühholoogiline intensiivsus muutus järjest muljetavaldavamaks ja painavamaks (Piper 2006: 217). Abikaasa mälestuseks maalis Rembrandt maali ,,Püha perekond"(1645). Hämmastab see, et kunstnik kasutab siin heledaid toone, väljendades sellega veendumust, et elu ja surm on lahutamatud ja surm liidab kunagi kõik inimesed taevastes avarustes uuesti kokku (Raud 2005: 72-73). Uue valguse tõi tema ellu Hendrickje Stoffels, kes ilmus majja teenijannana. Kuigi Rembrandti jaoks ei suutnud keegi Saskiat asendada, sai sensuaalsest ja leebest Hendrickjest tema tõeline kaaslane
Õnnelik lõpp. Jällegi tegemist auküsimusega aukompleksi kandjaks terve küla. Kuningas liidus rahvaga, kaitseb rahvast aadlike omavoli eest. Kuningas on võrdsete seas. Lope dramaturgia on väga optimistlik, rõõmsad ja elujaatavad teosed. See on vastuolus tema enda eluga. Cervantes oli oma loomingus üli pessimistlik. Igatses vanu aegu taga. Juba 17.saj algul hakkab kaduma elu külluse ja kirevuse, rikkuse tunne. Reaalsus muutub üha painavamaks. Lope üritab oma näidendites jäädvustada elu ennast. Tema järeltulija on de Molina maailm hakkab kaotama oma reaalsust. Faabula tormiline areng, arvukad ümberriietumised, altvedamised jne. Selles maailmas näeme kuidas reaalsus jääb ilma oma konstantsuse. Kõige oleva illusoorsuse rõhutamine, kaob usk vankumatutesse tõdedesse. Barokilik maailma tunnetus hakkab maad võtma. 2) Cervantese teatrivaated. ,,Don Quijote" autor
annaabi.ee 
