puitlattidega. Katuseks said kas loomanahad või hiljem kaa oksad/rood, millest viimased tehti saviga vettpidavaks. Varase Mesoliitikumi inimesed eelistasid külmadel ja märgadel perioodidel muidugi onnidele koopaid, kuid soojad ja kuivad ilmad meelitasid neid tagasi onnidesse. Inimeste aregn aga muudkui jätkus- onnidesse hakkasid tekkima kolded, onnid läiksid tänu ehitusoskuste paranemisele aina suuremateks ja tekkisid mitme koldega osad. Inimesed hakkasid paiksetena põldu harima. Eestis olid mesoliitikumi ajajärgul levinud enne vaiehitisi ja külasid püstkojad, mille põhi oli umbes 6-7 meetrise läbimõõduga. Põrand oli kas maapinnal või pool meetrit sügavamale kaevatud. Püstkojal oli pisike eesruum ja pearuum, kus asus kividest laotud kolle. Need elamud ehitati palkidest ja kaeti kas puukoorte või mätestega. Neoliitikumi ajajärgul ( 5000- 2000 aastat eKr) ja Pronksiajastul (2000-1000 aastat
Juudi hõimud asutasid osalt uusi asulaid, osalt aga hõivasid senise kohaliku elanikkonna, Kaananimaa (Foiniikia) elanike linnad ja asulad, surudes need senistelt asualadelt välja. Juutide majandus oli veel pikka aega pärast ümberasumist Palestiinasse agraarse iseloomuga. Ehkki linnades elas palju käsitöölisi ja kaupmehi, oli linnade üldpilt ikkagi agraarne. 1.1. Omariiklus Juudid jäid esialgu akefaalseks segmentaarseks ühiskonnaks ka paiksetena. Alles mõne sajandi pärast kujunes juutidel omariiklus, kusjuures protsessi kiirendas võitlus vilistitega. Juutidel kujunes siin kaks riiki: · põhjas Iisrael kuningriik, riigiloojaks kuningas Saul · lõunas Juuda kuningriik. Juuda kuningas Taavet (David) (1006-966 e.m.a.)1 valitsemisajal riigid ühendati umbes aastal 1000.e.m.a. Ühendatud riigi pealinnaks sai Jeruusalemm, mis muutus ka silmapaistvaks kultuurikeskuseks
Olulisemaks kui kunagi varem on Obi keskjooksu sölkuppidele kujunenud põllumajanduslik tegevus: kartuli-, sibula- ja kapsakasvatus ning lehma- ja 13 seapidamine. Põlluharimine ei ole siiski täiesti uus nähtus: on teateid, et kõige lõunapoolsemad sölkupid tegelesid põllundusega juba 16.-17. sajandil (Nagy 2002: 228). Tänapäeval elavad pea kõik sölkupid paiksetena asulates, kus nad moodustavad väga väikese protsendi kogu elanikkonnast. Enne kollektiviseerimist olid igal perel suve- ja talvelaagrid, vastavalt sesoonsete jahialade ja karjamaade asupaikadele. Varemalt elasid sölkupid talvel muldonnides, mida asendavad nüüd vene stiilis palkmajad ja põhja pool ka põhjapõdranahksete katetega püstkojad. Suvel elasid põhjasölkupid kasetohuga kaetud püstkodades ja lõunapoolsed ajutistes varjualustes. SOTSIAALNE ORGANISATSIOON 19
annaabi.ee 
