salatina, keedetult võib teda tarvitada nagu spinatit. Seemned on õlirikkad, õli sobib nii toidu- kui valgustiteõliks. Õlitaimena väärtust ei oma seemnete ebaühtlase valmimise tõttu. Seemnetest võib valmistada sinepipulbrit. Põllu väetamine Väetamine on põllumajanduslik tegevus, mille käigus mulda viiakse taimede kasvu soodustamiseks väetist, mis sisaldab taimetoiteelemente. Sõltuvalt väetamise ulatusest saab eristada hajusat ja paiklikku väetamist, esimesel juhul väetatakse taimi kogu nende kasvuala (põllu) ulatuses, paiklikul väetamisel aga suunatakse väetis taimele võimalikult lähedale. Väetistega antavate toiteelementide koguste määramisel tuleb lähtuda mulla toitainete sisaldusest, kasvatatava teravilja vajadustest ja planeeritavast saagist. Taliteraviljad reageerivad hästi orgaanilisele väetisele ning ka selle järelmõjule.
(kondijahu, fosforiidijahu, pretsipitaat jt.), mis muutuvad osaliselt lahustuvateks happelises mullas või hästi lahustuvateks (superfosfaadid ja kompleksväetised-ammofoss, nitrofoska, karboammofoska jt.), mis happelises mullas võivad muutuda vähem lahustuvateks alumiinium- ja raudfosfaatide moodustumise tõttu. Esimeste puhul on mulla ja väetiste vastastikune toime kasulik ja seda saavutatakse peenpulbriliste väetiste segamisel mullaga. Teiste puhul tuleb eelistada paiklikku andmist ja granuleeritud väetist ning nende mullaga segamine pole soovitatav. Mõnede rühmituste järgi jagatakse fosforväetised vähe lahustuvateks ning vees, ammooniumtsitraadis ja sidrunhappes lahustuvateks. Üks enam kasutatavaid ja odavamaid fosforväetisi on superfosfaat, mida saadakse fosforiidi või aptiidi töötlemisel vastava koguse väävelhappega. Peale taimedel vajaliku kaltsiumdivesinikfosfaadi sisaldab superfosfaat ka vees vähelahustuvat
Suviteraviljade lämmastikutarve sõltub sordist, mullast, ilmastikust ja ka sellest, kui suures ulatuses toimus sügisel ja talvel nitraatide leostumine mullast. Optimaalne lämmastiku ja väävli suhe 10:1. Kõige otstarbekam on suviteraviljadele anda kõik vajalikud toiteelemendid kompleksväetisena külviaegselt paiklikult. Paiklikuks väetamiseks sobivad mikroelementidega rikastatud kompleksväetised. PK normid sõltuvad eelkõige mulla väetistarbest. Kui ei kasutata paiklikku väetamist, tuleb nad viia mulda eelneva sügiskünni alla. Kevadel kultiveerimise alla antuna jääb enamus väetisest mulla pindmisse kihti ja nende mõju suviteraviljadele jääb tagasihoidlikuks. Allakülviga teraviljad Vaatamata sellele, kas kattevili on tundlik mulla happesuse suhtes, tuleb lupjamist vajavaid muldi kindlasti lubjata. Lubiväetisi on soovitav anda kahes osas, sügiskünni alla ja kevadel.
Näide: · Viljapuudele on vaja anda 10 g/m2 P2O5 · Väetamiseks kasutatakse superfosfaati - 20% toimeainet, siis m2-le on vaja (10:20)*100=50 g · Väetatava puu võraalune pind on 12 m2, siis väetise kogus on 50*12= 600g · Väetiste kogused sõltuvad mulla toitainete sisaldusest, planeeritavast saagist, väetiste tasuvusest ja saagiga eemaldatud toiteelementide kogusest Sügisene väetamine PK-väetised järgmise aasta saagiks sügiskünni alla, kui ei planeerita paiklikku väetamist kompleksväetisega N-väetis taliteraviljadele (kuni 30 kgN/ha NH4NO3 ) külvieelse mullaharimisega, kui eelkultuuriks oli suviteravili ja sõnnikut ei anta Orgaanilised väetised sügiskünni alla, mis viiakse mulda kiiresti pärast laotamist Orgaanilisi väetisi pealtväetisena pikaajalistele rohumaadele (4..6 aastat pärast rajamist) pärast viimast niidet (karjatamisringi) PK-väetised pealtväetisena rohumaadele pärast viimast niidet või karjatamise lõppu Kevadine väetamine
annaabi.ee 
