esindusriietuseks teatud pidulikel puhkudel, aktustel, vastuvõttudel jne. Eriti suure uhkusega kantakse rahvariideid rahvapidustustel (laulu- ja tantsupeod), kus nende kandjateks on valitsevalt naised ja lapsed. Rääkides riiete eripäradest, siis rahvariiete kaunistamisel peale värvide ja erinevate lõigete kasutatakse ornamentikat. Ornament koosneb geomeetrilistest ja loodusmotiividel ning põhineb sümmeetrial ja ka motiivide liht- ja rütmilisel kordumisel. Igal paikkonnal olid erinevad mustrid ja kirjad, millega tehti just oma rahvarõivas eriliseks. Lõuna-Eesti rahvarõivarühma kuuluvad 19. sajandi administratiivjaotuse järgi Viljandi-, Tartu- ja Võrumaal kantud rahvarõivad. Silmapaistvad on Mulgimaa, s.o. Halliste, Karksi, Tarvastu, Paistu ja osaliselt ka Helme alad, sest seal on enim säilinud vanad elemendid rahavarõivaste juures. Nii leiame Mulgi naisterõivaste kaunistustes värviliste lõngadega tikitud arhailist taimeainelist ornamentikat
ennast (to ge me eon) ega lausunud. (DK B 2) Tlk. Tõnu Luik. Oluliseks sõnaks Parmenidese kõnepruugis, millele selle fragmendi puhul esimesena võiks tähelepanu juhtida, on tee (hodos). Viimane ei tähenda siinkohal mitte pelka vahemaad kahe punkti vahel, vaid teed mõistetakse millegi sellisena, mis kuulub ühe paikkonna – antud juhul oleva enda – juurde. Seda selliselt, et teekond seda teed pidi laseb paikkonnal varjamatult tema endana esile tulla. Tee kaudu paikkond avab end. Kuid selline tee, mida mööda minnes tuleb olev ise varjamatuna esile, on “väljaspool inimeste astutud radu”. Niisugune tee tuleb alles leida – see on mõtlemise ülesanne. Sõna hodos figureerib ühes hilisemas ja kuni tänase päevani olulises mõistes – meetod: meta ta hodos … methodos … meetod. Otseses tõlkes oleks meetod niisiis “teed mööda järelekäimine” – seda tähendab kreeka väljend
sünnib ninast. Kui midagi on määrdunud, siis kamidele see ei sobi, buddhadele sobib küll Vanimad Jaapani pühamud on kivist või puust ilmselt, modifitseeritud sammastele ehitatud aidahooned. Hiiepuude juurde võisid siirduda hingeolendid e kamid (ei viibinud seal kogu aeg, rituaalide ajaks sai nad sinna kutsuda). Kõige tüüpilisemal Jaapani kamil ei olegi oma keha, võib siirduda teise elusolendisse või esemesse Igal paikkonnal/kogukonnal oli oma jumal, päikesejumal oli selline keskne, kes tagas kõikides jaapani paikades.. mingi asja Jaapanis on pühamute kataloogid kus pühamus saab mingi ametiala jumalaid kummardada Nt eksamite eel otsid vastava jumala ja siis lähed temalt tarkust küsima Suured õpetajad (Taishi) Shingoni koolkonna asutab Kukai (774-835), kes sai postuumselt tuntuks nime all Kobo- daishi (suur dharma levitaja)
annaabi.ee 
