Paan · Viimane jumalate poeg, karjustejumal, sokujalgne Paan vaeseim, inetuim ja põlatuim, keda emagi ei tahtnud. · Ta vanemad olid Hermes ja Dryope. · Sündides oli ta sokusarnane ja põgenes ema juurest suure õuduskarjega. · Hermesel hakkas Paanist kahju ja viis ta Dionysose lõbusasse kampa, kus ta avasüli ja narma pahvatades Paani imelikku välimust ja naljakaid liigutusi nähes, vastu võeti. · Paani meelispaik oli mägedejumalana Arkaadia, kus ta sündis. Paan mängis seal vilepilli, mille ta ise valmis tegi. · Inimesed kartsid Paani. Lahingutes jäi ta õiglaste poolele, ja tekitas paanikat nende vaenlastele. (sellest ka tema nimi) · Paan oli armunud metsanümfi Syrinxisse. Syrinx aga põgenes Paani esmakordselt nähes. Paan jälitas teda kuni Ladoni jõeni
STANKEVITS: Jah. Tagajärjed ei tule arvesse. LJUBOV: Ja tegutseda kohusetundest ajendatuna, isegi kui see viib õnnetuseni...? STANKEVITS: On moraalne käitumine, jah. LJUBOV: (pelglikult) Saksamaal. STANKEVITS: (kõigutamatult) Kanti süsteemis hinnatakse inimest ainult tema kavatsuste järgi. LJUBOV: (endiselt pelglikult) Loll võib ka tahta head teha. STANKEVITS: (pahvatades) Ja enamasti teebki! Kust mina võisin teada, et Natalie Beyer saab mu kavatsustest valesti aru? Ma rääkisin temaga ainult filosoofiast! LJUBOV: Jah. Ainult üks teine loll võib teha sama vea. (Võtab taskust väikse sulenoa ja sirutab selle mehe poole.) Ma leidsin selle. See on arvatavasti teie oma. STANKEVITS: Minu? Ei, see ei ole minu oma. LJUBOV: Oi
des Essarts'ilt mulle loa hangiks.» «Nüüd aga veel üks asi.» «Mis asi?» küsis d'Artagnan, nähes, et proua Bonacieux kõhkles vastusega. «Teil võib-olla ei ole raha?» «Võibolla on liiga palju öeldud,» lausus naeratades d'A-tagnan. «Sellisel juhul võtke see,» ütles proua Bonacieux, avas kapi ja võttis välja rahapuuga, mida ta abikaasa oli tund aega tagasi nii hellalt silitanud. «Kardinali kukkur!» hüüdis naerma pahvatades d'Artagnan, kes mäletatavasti läbi üleskistud põrandalaudade kogu jutuajamist kaupmehe ja tema naise vahel oli pealt kuulanud. «Jah, kardinali kukkur,» vastas proua Bonacieux. «Näete, ta on üsna aukartustäratava välimusega.» «Oh sa pagan küll!» hüüdis d'Artagnan. «See on alles kahekordselt tore nali -- päästa kuninganna Tema Eminentsi raha abil!» 197 «Olete armas ja meeldiv noormees,» sõnas proua Bonacieux. «Uskuge, Tema Majesteet ei ole tänamatu.»
Ta haletses teda ta eelseisva vaeva puhul. Pärast neid esimesi kallistusi hüüdis ta oma abilistele torni alumisel korrusel, et nad alustaksid. Need riputasid endid köite külge, põikpuu kiunus ja päratu suur kellakest hakkas aegapidi kõikuma. Südame põksudes jälgis Quasimodo teda pilguga. Niipea kui tila kella vasega kokku puutus, hakkas kohe võbisema tala, mille küljes ta rippus. Ka Quasimodo võbises kellaga kaasa. «Aa!» karjus ta mõttetult naerma pahvatades. Kõmisev kell hakkas kiiremini võnkuma, ja mida suuremaks ta hoog muutus, seda enam lõi Quasimodo silmades leegitsema fosfortuluke. Lõpuks sai kell kätte oma täishoo; kogu torn värises: talad, vihmarennid, kivid, kõik müdi-ses kaasa alates alusvaiastikust kuni ristlillikuteni tornitipus. Quasimodo kees siis üle: ta jooksis siia-sinna, värises koos torniga pealaest jalatallani. Kütkeist pääsenud
annaabi.ee 
