viitavad Merilaasile omasel optimistlikul viisil elule kui vabadusse kutsuvale maanteele, mis rõõmustab paljutõotavate kaugustega, kuid ka rännaku endaga. Vaatamata nõrkushetkedele ja elu argihalluse tõdemisele on noore Merilaasi eluhoiak julge ja avatud. Selles suhtes sarnaneb ta B.Alveriga, kelle luulel on samas kokkupuutepunkte arbujate n-ö metafüüsilise liiniga, eriti H.Talvikuga. Mis on nukker nuuksatus, mis raske ohe? On mere kohal pilv kui hiigla lohe. Ta poole pahisedes mõõnab voog. Ta londi langetab. Ta mere tühjaks job. Ja mere põhja lagedal, veekasvest kaetud. See kõik saab jälle nähtavaks. Mis mere põhja maetud: su nuriteod, su vaiksed mõrvad. Su sikusõrad, su eeslikõrvad on seal su ees... Ja uuesti kõik jälle kirja pandi. Ei mingit unustust, ei mingit andeksandi! (,,Kohtupäev") (Kersti Merilaas) 10 Kokkuvõte
Alles kuu või pooleteise pärast oleks Koperaatsia jõudnud Riiga või Leningradi nagu harilik laev. Kuigi mehed kirusid Koperaatsiat, oli neil kõigil selle laeva vastu soojad ja head sõnad. Kõik jätsid Koperaatsiaga kenasti hüvasti, teades selle nõrkusi kuid ometi oli see laev justkui truu sõber. Kui Juhan Smuul enam Koperaatsiat “Pobeda” pardalt ei näinud, tundis ta, et tema reis oleks sellel kohal lõppenud. Smuuli jaoks on see reis üks tema elu laineharju, mis pahisedes orgu langeb ja puruneb. Arvan, et eesti rahval ja Juhan Smuulil oli väga hea meel, et ta sellise reisi ette võttis kuna Antarktis oli senini tundmatu teema eesti kirjanduses. Sellised kirjelused vaikiti varem maha. Arvan, et Smuul tõi suurepäraselt välja oma reisikogemuse, mis on ihulähedaselt läbitunnetatud asjad.
ümberlaadimisi, kahte masinaparki. Seetõttu hakati kitsarööpmelist raudteed laiaks ümber ehitama. Viimane kitsarööpmeline rong sõitis Tamsalust Türile 1972. aasta 1. mail. Jaam suleti kolmeks kuuks. Töölised olid sel ajal ümberkvalifitseerimise kursustel või töötasid praktika korras laiarööpmelisel teel Tapa ja Lelle jaamas. Ehitustöödest võtsid osa sõjaväestatud teedeehitajad. 1972. aasta 7. juulil oli jaama ette kogunenud inimesi lausa murdu. Pahisedes sõitis esimene laiarööpmeline rong jaama ette läbi lahtilõigatud lindi ja peatus auväravate juures. Orkester mängis tervitusmarssi, kõlasid sõnavõtud, tervitused. Laiarööpmeline raudteeliiklus oli alanud. Mis muutus? Räägib Silvi Toom, jaamakorraldaja 1970. aastast: «Töö muutus lihtsamaks. Varem oli jaamaesine vaguneid täis, kuna oli vaja koostada ronge sõiduks Tamsalu Türi ja Türi Lelle vahel. Nüüd oli vaja teenindada vaid läbisõitvaid ronge.
annaabi.ee 
