„Bel-Ami“ Guy de Maupassant „Bel-Ami“ on kirjutatud Prantsuse kirjaniku Guy de Maupassanti poolt. Esimest korda ilmus raamat avalikkusele 1885. aastal Prantsusmaal. Teos räägib sellest, kuidas peategelane kasutab naisi ära, et saada haljale oksale. Guy de Maupassant kujutas tihtipeale inimesi pahelistena, keda juhivad instinktid. Teda peetakse moodsa novelli kirjutamise isaks. Ta on kirjutanud nii stiilis kui ka fantaasialugusid. Teda huvitas psühhiaatria, millest saadud teadmiseid kasutas ta oma töödes. Romaan räägib peategelase Georges Duroy elu Pariisis. Ta on tüüpiline noormees, kes on läinud Pariisi, et pürgida kõrgklassi. George puudub kindel töökoht, kuid kõik muutub totaalselt, kui ta kohtab oma vana sõpra, kes pakub talle tööd kohalikus ajalehes
Moodsad voorusteoreetikud: Elizabeth Anscombe (1919-2001) Alasdair MacIntyre (1929-) Philippa Foot (1920-2010) Richard Taylor (1919–2003) Vooruseetika kriitika: • Teoreetikud annavad küll vooruste loetelu, aga need ei kattu. Voorused sõltuvad ajast ja kohast Kui Aristoteles pidas uhkust vooruseks, siis kristluses on uhkus patt. • Teoreetikutel on oma eelarvamused ja eelistused vooruste puhul (eluviise, mis neile ei meeldi, käsitlevad pahelistena) • Vooruseetika ei vasta küsimusele „Mida on õige teha antud olukorras?“ Ei anna juhtnööre eetikadilemmade küsimustes, kuidas neid lahendada? • Teooria eeldab „inimloomuse“ olemasolu, kellele on mõned üldised käitumise ja tundmise mallid. Paljud filosoofid aga eitavad inimloomuse olemasolu üldse (Sartre) Kirjandus: Louis P. Pojman Eetika. Õiget ja väära avastamas Tallinn, Eesti Keele Sihtasutus 2005 Ptk. 6 7 8
AGA, erinevatel vooruste nimekirjadel pole täielikku kattuvust. Voorused muutuvad ajas ja ruumis, sõltuvad kontekstist. Voorusteoreetikud lihtsalt deklareerivad oma biotehnoloogia eetilisi küsimusi. Samas võib see mõiste hõlmata lisaks ka meditsiinieetika probleeme ning teatud osa keskkonnaeetika probleemidest. See eetika uurib meditsiini ja bioloogia eelarvamusi ja eelistatud eluviise voorusteks (ja eluviise mis neile ei meeldi käsitlevad pahelistena). 2. Aristotelese järgi on voorusiks sellised iseloomujooned, mis aitavad kaasa inimsuse õitsengule. praktikas esilekerkivaid teemasid: geeniuuringute ja nende rakenduste kõlbelisus; lubatava sekkumise ja eksperimenteerimise piirid (abort ja eutanaasia); ravi olemuse ja kättesaadavuse probleemi; Kuid, mis see õitseng on? Kas ei ole võimalik, et inimene saab õitseda ka mingisuguste teiste “vooruste” eksisteerimisel
ka mõni halb tegu). Halvad inimesed tõenäoliselt ei tee häid tegusid, kuigi vahel võib ka nii juhtuda. Kuidas kritiseerida vooruseetikat? 1. Teoreetikute pakutud vooruste loetelud ei kattu. See, mida vooruseks peetakse, sõltub ajast ja kohast. 2. Voorusteoreetikud lihtsalt defineerivad ümber oma eelarvamusi ja eelistatud eluviise voorusteks (ja eluviise, mis neile ei meeldi, käsitlevad pahelistena)! 3. Vooruseetika ei anna juhiseid, kuidas lahendada eetilisi dilemmasid; ei võimalda vastata küsimusele"Mida on õige teha (antud olukorras)?" 4. Teooria eeldab, et on olemas selline asi nagu inimloomus, milles sisalduvad mõned üldised käitumise ja tundmise mallid, mis on kohased kõigile inimolenditele. Paljud filosoofid (nt Sartre) aga eitavad niisuguse nähtuse nagu "inimloomus" eksisteerimist. Ajalooliselt
annaabi.ee 
