noorterühmadega, mille kandepind oli väike, ning hiljem eripalgeliste demokraatlike liikumistega. 1970. aastatel muutus vastupanuliikumine uuesti avalikuks, peamiseks võitlusvahendiks kehtiva reziimi vastu said avalikud pöördumised ja kirjad võimuorganitele. Samuti püüti välja selgitada, dokumenteerida ja avalikustada kõik inimõiguste rikkumised ning levitada seda informatsiooni välismaal. Tekkisid kontaktid Läti ja Leedu vabadusvõitlejatega ning ka pagulusorganisatsioonidega. Võimud aga jätkasid repressioone vabadusliikumise vastu. Viimase vabadusvõitlejana saadeti 1984. aastal erireziimiga vangilaagrisse Enn Tarto. Sellega oli avalik vastupanuliikumine võimude poolt repressioonidega maha surutud. Nõukogude Liit oli muust maailmast raudse eesriidega eraldatud. Seetõttu oli ka Eesti NSV-s raske saada tõepärast informatsiooni maailmas toimuva kohta. Peamiseks informatsiooniallikaks olid sõjajärgsetel aastatel välisraadiojaamad:
noorterühmadega, mille kandepind oli väike, ning hiljem eripalgeliste demokraatlike liikumistega. 1970. aastatel muutus vastupanuliikumine uuesti avalikuks, peamiseks võitlusvahendiks kehtiva reziimi vastu said avalikud pöördumised ja kirjad võimuorganitele. Samuti püüti välja selgitada, dokumenteerida ja avalikustada kõik inimõiguste rikkumised ning levitada seda informatsiooni välismaal. Tekkisid kontaktid Läti ja Leedu vabadusvõitlejatega ning ka pagulusorganisatsioonidega. Võimud aga jätkasid repressioone vabadusliikumise vastu. Viimase vabadusvõitlejana saadeti 1984. aastal erireziimiga vangilaagrisse Enn Tarto. Sellega oli avalik vastupanuliikumine võimude poolt repressioonidega maha surutud. Nõukogude Liit oli muust maailmast raudse eesriidega eraldatud. Seetõttu oli ka Eesti NSV-s raske saada tõepärast informatsiooni maailmas toimuva kohta. Peamiseks informatsiooniallikaks olid sõjajärgsetel aastatel välisraadiojaamad:
noorterühmadega, mille kandepind oli väike, ning hiljem eripalgeliste demokraatlike liikumistega. 1970. aastatel muutus vastupanuliikumine uuesti avalikuks, peamiseks võitlusvahendiks kehtiva režiimi vastu said avalikud pöördumised ja kirjad võimuorganitele. Samuti püüti välja selgitada, dokumenteerida ja avalikustada kõik inimõiguste rikkumised ning levitada seda informatsiooni välismaal. Tekkisid kontaktid Läti ja Leedu vabadusvõitlejatega ning ka pagulusorganisatsioonidega. Võimud aga jätkasid repressioone vabadusliikumise vastu. Viimase vabadusvõitlejana saadeti 1984. aastal erirežiimiga vangilaagrisse Enn Tarto. Sellega oli avalik vastupanuliikumine võimude poolt repressioonidega maha surutud. Nõukogude Liit oli muust maailmast raudse eesriidega eraldatud. Seetõttu oli ka Eesti NSV-s raske saada tõepärast informatsiooni maailmas toimuva kohta. Peamiseks informatsiooniallikaks olid sõjajärgsetel aastatel välisraadiojaamad:
noorterühmadega, mille kandepind oli väike, ning hiljem eripalgeliste demokraatlike liikumistega. 1970. aastatel muutus vastupanuliikumine uuesti avalikuks, peamiseks võitlusvahendiks kehtiva reziimi vastu said avalikud pöördumised ja kirjad võimuorganitele. Samuti püüti välja selgitada, dokumenteerida ja avalikustada kõik inimõiguste rikkumised ning levitada seda informatsiooni välismaal. Tekkisid kontaktid Läti ja Leedu vabadusvõitlejatega ning ka pagulusorganisatsioonidega. Võimud aga jätkasid repressioone vabadusliikumise vastu. Viimase vabadusvõitlejana saadeti 1984. aastal erireziimiga vangilaagrisse Enn Tarto. Sellega oli avalik vastupanuliikumine võimude poolt repressioonidega maha surutud. Nõukogude Liit oli muust maailmast raudse eesriidega eraldatud. Seetõttu oli ka Eesti NSV-s raske saada tõepärast informatsiooni maailmas toimuva kohta. Peamiseks informatsiooniallikaks olid sõjajärgsetel aastatel välisraadiojaamad:
annaabi.ee 
