pärast eestikeelse ringhäälingu algust ehitas isa Jakob lisavaljuhääldid ning ühendas need traatipidi nii, et ümbruskonna majadeski sai raadiot kuulata ja hiljem sündis üks arvatavasti esimesi kohalikke translatsioonivõrke. See ulatus Loksast kaugemalgi, Kasispeale ja Aasukülla. Ameerika Häälest puhkepalgale jäädes kestis Mikiveri ajakirjanduslik tegevus ja seda korraga isegi kahel rindel: kuni aastani 2002 kodumaise Eesti Ringhäälingu reporterina ja aastani 2007 ka pagulaslehtede Vaba Eesti Sõna, Meie Elu ja Eesti Elu kolumnistina. Mikiver on tuntud ka luuletaja, tõlkija ning kirjanduskriitikuna -- alates Eestis koolipõlves avaldatud juhuluulest ja lõpetades sürrealismisugemega luulevalimikega "Kirves ja tuiksoon" (Toronto, 1976) ning "Urb" (Tallinn, 2007). Teenete eest raadioajakirjanikuna autasustati Ilmar Mikiveri 2001. aastal Valgetähe III klassi ordeniga. Ilmar Mikiver suri 26. septembril 2010. aastal Washingtonis.
pärast eestikeelse ringhäälingu algust ehitas isa Jakob lisavaljuhääldid ning ühendas need traatipidi nii, et ümbruskonna majadeski sai raadiot kuulata ja hiljem sündis üks arvatavasti esimesi kohalikke translatsioonivõrke. See ulatus Loksast kaugemalgi, Kasispeale ja Aasukülla. Ameerika Häälest puhkepalgale jäädes kestis Mikiveri ajakirjanduslik tegevus ja seda korraga isegi kahel rindel: kuni aastani 2002 kodumaise Eesti Ringhäälingu reporterina ja aastani 2007 ka pagulaslehtede Vaba Eesti Sõna, Meie Elu ja Eesti Elu kolumnistina. Mikiver on tuntud ka luuletaja, tõlkija ning kirjanduskriitikuna -- alates Eestis koolipõlves avaldatud juhuluulest ja lõpetades sürrealismisugemega luulevalimikega "Kirves ja tuiksoon" (Toronto, 1976) ning "Urb" (Tallinn, 2007). Teenete eest raadioajakirjanikuna autasustati Ilmar Mikiveri 2001. aastal Valgetähe III klassi ordeniga. Ilmar Mikiver suri 26. septembril 2010. aastal Washingtonis.
suvel loeti rahvuslust juba kuriteoks, suurenes surve baltimaalaste kodumaale saatmiseks. Leht näis häirivat kodumaa okupanti. Ajalehte hakkas toimetama Postimehe koolkonnast tulnud Arno Raag koos prof. Ado Perandiga, kutselistest ajakirjanikest olid tegevad veel Jonahhes Västrik ja Johannes Kaup. Eesti Rada korraldas korduvalt kirjandusvõistlusi, et ajalehele värsket joonealust materjali saada, samuti ergutada pagulasperet loovale tööle. 1948. a keskel toimunud rahareform ahendas pagulaslehtede väljaandmis-võimalusi, lugejate arv kahanes ja kulud tõusid tunduvalt. Peale Eesti Raja ilmus samakaaluline ajaleht "Eesti Post", millega asuti kontakti, et püsima jääda. Kujundati kirjastus "Eesti Ajaleht Välismaal". Eestlaste koondamine Geislingeni algas oktoobri alguses 1945, peagi ilmus seal ka "Eesti Posti" esimene number (6. nov. 1945) rotomasinal paljundatuna. Asutajaks Pedro Krusten (peatmt). Ilmus 3 x nädalas. Alles 15. märtsil 1946 hakkas ajaleht
annaabi.ee 
