Venemaa 17.-18. sajandil Peeter I Valitsusaeg: 1689-1725 Peetri noorus Peeter I kasvas üles hoopis teistes oludes, kui eelnevad Venemaa valitsejad. Tema lapsepõlv möödus Moskva lähedal külas, kuhu tema asevalitsejast õde oli Peetri pagendanud. Seal paelusid Peetrit sõjamängud ja välismaine tehnika. 1689. aastal saatis täiskasvanud Peeter oma õe kloostrisse ja hakkas ise valitsema. 1697. aastal suundus Peeter I suure delegatsiooniga välismaale, lootuses leida liitlasi võitluseks Türgi vastu. Läbirääkimised lõppesid edutult. Europpa riigid polnud sõjast Türgi vastu enam huvitatud. Selle asemel pakkus äsja Poola kuningaks valitud August II Venemaale liitu Rootsi vastu, pöörates Peetri vallutusplaanid Läänemere suunas
43. a kevadel asus ta nelja leegioniga teele. Cunobelinus ühendas trinovantide ja katuvellaunide vürstiriigid, oli ise katuvellaun, sai u 20 Kagu-Britannia valitsejaks, tegi Camulodunumist pealinna. Tal oli 2 poega Caratacus ja Togodumnus, kes olid palju agressiivsemad ja Rooma-vastasemad. Neil oli ka kolmas vend Adminius, kes oli Rooma-sõbralik ja saadeti eksiili. Caesar oli druiidid inimohvrite toomise pärast Galliast Britanniasse pagendanud, nemad olid sealjuures suured õhutajad. 43 ründasid vennad atrebaate (Rooma-sõbralikud), kes palusid ilmselt roomlastelt abi. Claudius leidis, et palju sõdida ei tule, ja võttis sõjaretke ette. 43 sõjaretk algas, väejuht oli Aulus Plautius. Põhijõud maabusid praeguses Kenti krahvkonnas, lisajõud mõnevõrra eemal. Britid ei hakanud maabumisele vastu, vaid ootasid vägede Medway jõeni jõudmist. Enne otsustavast lahingut olid Claudiuse
Zinovjev on orwellikus stiilis kujutanud sar- kastiliselt nõukogude elu ja gorbatšovismi oma pessimistliku alatooniga sotsioloo- gilistes romaanides (esimene “Haigutavad kõrgused”, 1974), mille tõlked hakkasid Eestis ilmuma 1990/91. aastal.35 Perestroikaajal oma eestikeelsete tõlkeraamatute honorari Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Parteile annetanud Zinovjev asus hiljem üllataval viisil õigustama ja kaitsma Nõukogude Liitu, kelle juhid olid ta välis- maale pagendanud. Tema viimane sotsioloogiline romaan “Vene tragöödia” (2005) ilmus kirjastuse Eksmo seerias “Kuum liin” poliitilise bestsellerina ja pälvis autori rahvusvahelise tuntuse tõttu laialdast tähelepanu. Nimetamisväärne on see, et mainitud seeria ühiskondlikku toimetusnõukogusse kuuluvad sellised vene idee arendajad, eurasiaanlastest geopoliitikud ja impeeriumi lagunemise kriitikud, nagu Leonid Anninski, Sergei Kara-Murza, Aleksandr Panarin, Vladlen Sirotkin ja Aleksandr Utkin.
Efesoses elades on tema arvele kantud palju imesid. Näiteks olevat Johannes surnust üles äratanud Drusina- nimelise naise. Johannes oskas muuta puupulki ning kive kullakangideks ja kalliskivideks. Kui Efesose preestritar Diana lasi tal juua mürgikarikast, tegi Johannes karika kohal ristimärgi ja sundis mürgi pisidraakoni või mao kujul karikast väljuma. Sellest sündmusest pärinebki Johannese vastav atribuut - karikas. Millalgi olevat Rooma keiser Domitianus pagendanud ta Kreeka saarele Patmosele, kus Johannes sai ilmutuse ja kirjutas Ilmutusraamatu. Johannes pääses õnnelikul kombel ka Domitianuse tagakiusamistest: keevast õlikatlast tuli ta välja vigastamatult. Pärimuse järgi elas Johannes kõrge vanuseni. Johannes oli ainus apostel, kes suri loomulikul viisil. Arvatakse, et surma lähedust tundes lahkus 105-aastana Johannes kodust, kaasas seitse lähemat õpilast. Johannes heitnud hauda ja õpilased katnud ta mullaga. Kui Efesose kristlased
annaabi.ee 
