lõppes ka Sephevidide dünastia valitsusaeg. Vene-Iraani sõja tulemusena Gulistani rahulepingu järgi aastal 1813, ühendas Venemaa endaga Karabahhia alad, aga Turkmeenia lepingu alusel 1828. aastal Erevani ja Nakhichevani khaaniriigid. Vene-Türgi sõja tulemusena 1877-1878 vabastas Venemaa Türgi aladel asunud Armeenia alad. Kui Esimene maailmasõda oli alanud, asusid peagi türklased lahendama nn ,,armeenia küsimust" väevõimu ja vägivallaga, pagendades kõiki armeenlasi Väike-Aasiast. Armeenlastest sõdurid, kes olid teeninud türgi sõjaväes, kutsuti sõjaväkke tagasi ja lasti maha, naised, lapsed ja vanurid pagendati väevõimuga Süüria kõrbesse. Selle tulemusena hukkus 600 000 kuni 1 000 000 inimest. Paljud neist armeenlastest, kes jäid ellu tänu türklaste ja kurdide abile, põgenesid Venemaa Armeenia aladele või teistesse lähimatesse Lähis-Ida maadesse. Venemaa Armeenia kuulutati avalikult iseseisvaks vabariigiks 28.mai 1918
inglise keelt õppima ning tutvus Byroni luulega. 3. oktoobril 1820. saabus Puskin Kisinjovi oma uude teenistuskohta. Aastail 1821 1823 kirjutas Puskin nn lõuna-poeemide tsükli: "Kaukasuse vang", "Vennad- röövlid" (säilinud vaid katkend) ja "Bahtsisarai purskkaev". Analoogia Byroni idamaa- poeemidega on ilmne. Lõuna-poeemid kutsusid kaasaegsetes esile terava vastukaja. Sealtpeale sai Puskinist Venemaa esiluuletaja ning romantikute vaimne juht. Luuletajat lõunasse pagendades tahtis Aleksander I teda isoleerida nn ohtlikest ringkondadest. Tulemus osutus vastupidiseks: juhuse tahtel asetus dekabristide liikumise keskus ümber just Lõunasse; ka Kisinjovi, kus viibis Puskin. Jälle oli luuletaja poliitiliste intriigide keskpunktis, mis muidugi kajastus ka tema loomingus: poliitilised luuletused "Pistoda", "Napoleon" jt. 1821. aastaks oli valitsus saanud piisavalt salakaebusi nn Kisinjovi dekabristide grupi kohta ning grupi purustamine 1822
tähtsamaid keskusi: Kernavet, Trakaid, Vilniust. Lisaks elas leedu hõime veel ida pool Nalsias, põhja pool Deltuvas ja Upytes ning lääne pool Nerises. (auksaitide nime all, allavoolu lääne pool zemaitid). 13.sajandil moodustasid need alad lõdva konföderatsiooni, mille osad käisid sageli ühistel sõjakäikudel. Maade ühendamise viis lõpule Mindaugas, kes tõusis ülemvalitsejaks nii edukate sõjakäikudega kui ka oma võimalikke vastaseid pagendades ja mõrvates. 1240.aastate keskpaigaks õnnestus Mindaugasel kehtestada oma võim ala üle, mis ulatus Zemaitijast läänes Minskini idas ja Must-Veneni lõunas. Mindaugase halastamtu võimukoondamine tõi aga kaasa sisesõja. Tema onu ja vennapojad, kelle ta oli jätnud valdusteta, sõlmisid liidu naabritega, Riia peapiiskopi ja Galiitsia vürstiriigiga. Selle koalitsiooni nõrgestamiseks sõlmis Mindaugas liidu Saksa Ordu Liivimaa haruga. Vastutasuks
annaabi.ee 
