Ainuüksi eesti aladel on viimase 10000 aasta jooksul leitud usulisi mõjutusi peaaegu üle terve maakera leiduvatest religioonidest. Nii ka maausk. Seal leidub mõjutusi nii kristlusest, kui ka idanaabrite uskumustest. Paganlus on usu vabadus mis on ajatu. Tegemist on pigem maailmatunnetuse kui usuga. Paganusteks st paganateks nimetasid algkristlased neid, kes keeldusid omaks võtmast ristiusku ja jäid vanade traditsiooniliste kohalike usundite juurde. Mõned uurijad on märkinud, et paganuse kõrvaltähendus oli tsiviilelanik vastandina nn Kristuse sõjameestele. Iga religioon tunustab oma usku. Kuid neil võivad olla sarnaseid tunnusjooni.
Veristeks ohvriteks loetakse neid, mille viimisel mõnelt hingeliselt hing võetakse; seega võikd neid ohvreid ühtlasi tapaohvriteks nimetada. Mitteverised ohvrid langevad kas roaohvrite kilda, kus kõrgemale olevusele mingisuguseid söögi- või joogiaineid viiakse, ehk neid võib varanduseohvriteks nimetada, kus raha, riideid ja muid asju ohverdataks. Kõige ülimaks ohvriks peetakse inimeseohvrit. See on hirmsam, aga omast kohast kõige tähtsam paganuse ohver. Kõrgema olevuse enese poole meelitamiseks annab inimene ohvriks kas oma kõige kallima, nimelt elu, või oma kõige armsamate- nagu laste, sugulaste ehk jälle vähem kalli vangi elu. Nagu rahvad paganuse ajal, ohverdasid eestlasedki inimesi. Ainult üksikuid ajaloolisi teateid on meil inimeseohvrite kohta olemas, aga tähele pannes muistse aja rahvaste eluviise, peame oletama, et eestlased inimesi sagedamini ohverdasid kui vanad kirjad nimetavad. [3. lk 7-8]
tulla, näeme alamal. Kui paganate all võõra maa paganaid tuleb mõista, mida iseenesest sagedasti võib juhtuda ja ka juhtub, on need paganad oma rahvusnimega nimetatud või nad selguvad ometi kirjutuse koosseisust. Kus see nii ei ole ja võõra maa paganaid arvesse ei tule, on oma maa paganaid ehk paganausu poolehoidjaid mõeldud1). Nagu Gregorius IX oma kirjas 19. II. 1236 oma saadikule Willem'ile seletab, ei võivat lubada, et usklikke (Christi fideles) rõhuvad paganad, kes on alles paganuse eksituses kinni. Usklikke tuleb nende eest võimsasti kaitsta, et neid mitte ainult ei saaks sundida ise tõeteelt kõrvale kalduma, vaid et nad, ise usus kindlasti juurdunud, teistele võiksid pöördumist mõjuvalt soovitada (U. B. 144). Seesama paavst käsib 14. XII. 1240 Lundi peapiiskopkonnas ristisõda kuulutada, et kaitsta, kes (Taani) Eestimaa osades on ristiusule pöördunud (ad fidem Christiani nominis sunt conversi) ja
pealinna tänavaile valgus suur pahede, kerjanduse, santlaagerdamise voog ja kuhu see õhtuti jälle tagasi voolas; koletu taru, kuhu õhtuti oma saagiga tagasi tulid kõik ühiskonna vapsikud; valelikkude asupaik, kus päevased kerjused, mustlased, väljaheidetud mungad, huk-kaläinud skolaarid, kõigi maade ja rahvaste -- hispaanlaste, itaallaste, sakslaste, kõigi uskude -- juutide, kristlaste, muhameedlaste, paganuse päevavargad öösel oma kunstlikult tehtud haavadest vabanesid ja röövliteks muutusid, ühesõnaga, Gringoire leidis ennast määratus garderoobis, kus tol silmapilgul end riidesse panid ja riidest lahti võtsid kõik need näitlejad, kes Pariisi tänavail mängisid varguse, prostitutsiooni ja roima surematut komöödiat. See oli ebareeglipärast vormi avar ja halvasti sillutatud plats nagu kõik tolleaegse Pariisi platsid. Siinseal põlesid lõkked, mille ümber kihas veidraid kogusid
annaabi.ee 
