siinmail looma kiriklikku võimustruktuuri. Sellest ajast alates võibki konkreetsemalt rääkida ristiusu ehk kristluse ajaloost Eestimaal. Enne seda polnud Eestis veel kindla keskvõimuga riiklik korraldus välja kujunenud, kuid see ei takistanud ristiusu levimist meie kodumaal. Suurem küsimus on siiski see, kuidas mõjutas ristiusu levik Eesti vaimuelu tol ajal? Alistatud aladele loodi piiskopkonnad, ehitati kirikuid, kabeleid ja kloostreid - sageli paganlikesse pühakohtadesse, et rahvas võiks sujuvamalt uue usu kombestiku omaks võtta. Nõnda jäi valdav enamus maarahvast veel sajanditeks küll nime poolest kristlasteks, maailmavaateliselt aga endiselt paganateks. Ilmekaks illustratsiooniks on siin 15-16. sajandist pärinevate visitatsiooniprotokollide ohtrad teated paganlikest kommetest - surnute matmisest paganlikesse kalmetesse, nõidumisest ja abi otsimisest loodusjõududelt, laulatamata
minna. Selle tagajärjel toimus 1210. aastal kurikuulus Ümera lahing, milles eestlased ka uhke võidu pälvisid ning mis nende tuleviku-usku ja julgust suuresti tõstis. Miks aga tulid ristisõdijad just siia ning mida püüti sellega saavutada? Millised olid muistse vabadusvõitluse tagajärjed eestlaste kultuurile, usule ja majandusele? Ristiretkede üks peamisi põhjusi oli ristiusu levitamine paganlikesse maadesse. Selle abil aga püüdis kirik laiendada oma mõjuvõimu nii poliitilises kui ka majanduslikus mõttes senirüüstamata maades. Samuti maksab ära mainida, et eestlased olid terve sõja omal jalal, sest neil polnud kellegi peale loota, teisisõnu- neil polnud liitlasi. Sõja vältel tekkisid konfliktid naabritega, mille tõttu korraldati ka ida poolt Eestisse mitu sõjaretke, mis mõlemat, kuid eeskätt eesti poolt raskelt kurnas. Ka ristisõdijate relvaarsenal ja jõud polnud
Apostlid Paulus ja Peetrus, nende tegevus Kristluse levikule aitasid kaasa rändjutlustajad apostlid. Peetrus oli Jeesuse kaaslane ja õpilane, pani aluse Rooma linna kristlikule kogudusele, esimene Rooma piiskop. Paulus oli Peetusest noorem, käis missjoniretkedel Süürias, Väike-Aasias ja Kreekas. Selgitas kõikjal vastavalt oma arusaamadele Jeesuse õpetuse olemust. Kristlaste tagakiusamine Rooma riigis Enne Nero valitsusaega oli kristlased lihtsalt põlu all, kuna nad suhtusid paganlikesse uskumustesse halvasti ja näitasid seda välja. Nero süüdistas kristlasi suures tulekahjus (64 pKr). Kristlasi löödi risti, heideti amfiteatris kiskjate ette ja põletati tuleriitadel. Vahetevahel korraldati kristlaste üle kohtupidamisi, püüdes neid surmaähvardusel sundida tooma ohvreid rooma jumalatele, sealhulgas keisrile. Riigi surve tugevnes eriti 3. sajandi keskel keiser Diocletianuse ajal. See tagakiusamine oli aga ka viimane. Valitsus vaatas
annaabi.ee 
