muusikaalsus avastati kiiresti ja ta sai korduvalt stipendiume viiulitundide võtmiseks. Kuni kuue aastaseni õppis ta muusikat oma isalt, hiljem aga Genoa parimate õpetajate juures. Üheksa aastaselt võis Paganini juba Genoa teatris viiulisoolosid mängida. Umbes 13-aastaselt hakkas Paganini isaga Itaalia linnades kontserte andma. Tema võimed ületasid peatselt kohalike õpetajate omad ning Niccolò ja tema isa reisisid Parmasse, kus leidus võimekamaid viiuldajaid. Välimus oli Paganinil väga omapärane ning paljudele hirmutekitav. Luuletaja Heinrich Heine, kes käis Paganini kontserdil 1829a., olevat kõhna näo ja kullinina, süsimustade pikkade juuste ning läbitungivalt hüpnotiseeriva kotkapilguga virtuoosi nimetanud viiuliga vampiiriks. Kuid tõepoolest just selline Niccolo Paganini välja nägigi. Tema kadetsejad nimetasid ja sõimasid teda veel nõiameistriks, vigurimeheks, tembutajaks jne., sest nad ise niimoodi mängida ei osanud.
läinud. Viimaks oli ta end isa hoole ja valjuse alt lahti teinud ja jäi mõneks ajaks Genuasse asuma. Siin ei mänginud ta enam avalikult, vaid õppis väsimata virkusega veel edasi, et viiulimängimise kõige kõrgemale ladvale jõuda. Ta ema ei olnud aga sellega sugugi rahul, vaid kartis, et poeg raske õppimisega tervise kaotab. See kartus ei olnud ka põhjuseta, sest Paganini tervis oli vaene. Sel ajal oli Paganinil rõõm, et kaks rikast sõpra temale kaks mitme tuhande väärilist viiulit kinkisid. Üks Guardneri ja teine Amati tehtud viiuli. 3 Lapsepõlv: Paganini, kes ikka isa kepi all oli elanud, ei osanud aga pärast enam omal jalal elada. Sel ajal hakkas Paganini ka üht ilusat tütarlast, Catarina Caliagno, südamest armastama, sest et see ka väga ilusasti mängida oskas.
millest lõputult räägiti, ajalehtedes kirjutati ning kõikjal kuhu ta sattus andis kõneainet kuudeks. Paganinist loodi muusikaajaloo esimene superstaar. Niisuguse vaimustuse kõrval oli tal aga ka kadedust küllalt kannatada. Sellest tulenevalt sai ta endale külge kuradiviiuldaja ja nõiameistri kuulsuse. Kõikjal kus ta mängis oli kontsertisaal puupüsti täis, kuigi piletihinnad tõusid mitmekordselt. Külmakartuse pärast oli Paganinil ka 20 kraadi sooja juures kasukas seljas ja vankri uksed kinni. Toas istus ta selle vasta sagedasti lahtiste akende ja uste vahele, mis ta rinnahaigust suurendas. Reisides oli tal kaasas viiulikast, pesu ja mõningad riided. Ka rehnuti raamat, kust keegi peale ta enese ei võinud aru saada. Paganini ei võtnud viiulit muidu kastist välja, kui natuke enne kontserti, sest kauaaegne aheldatud viiulikülge oli suutnud temas tekitada kohati ka põlgust selle instrumendi suhtes
annaabi.ee 
