" Seal juhtub ta ühel päeval Peipsi järve ligidale "kus tal jalad õnnekäigil sagedasti enne sammund, ehk küll kohta kurval silmal võõras täna vaatanessa". Nõnda tuleb ta Kääpa jõe kaldale, kus mõõk magab, ja astub jõkke. "Mõõka kohe mõtlemaie: kas ei e n n e i s e k a n n u d meesi ole mõõgakesta? Kas ei kohus karistada?" Selle mõttega lõikab ta mehel mõlemad jalad põlvist saadik maha. Vägimees sureb rohkest vere voolamisest. "Põrmu paelust pääsend vaimu lendas lustillinnu kombel pikil tiivul pilvedesse, tõusis üles taeva' asse", kus tema" seletatud kehaga" jumalikest pidudest osa võtab. Siin võiks nüüd tema elukäik lõppeda. Aga vana jutt ei lepi sellega, vaid lisab, kuidas Taara mures olnud, kuna ei teadnud, millise ameti ta taevas Kalevipojale peaks andma. Jumalike otsuste tegemisel läheb tükk aega, kuni leitakse, et kõige parem oleks Kalevipoeg põrgu värava ette vahiks panna, et Sarvik sealt välja ei pääseks
vaikselt lahendama, mis kokkuvõttes ei viinud kuhugi. Oli teada, et Eesti ei pääse Euroopa Liitu veel vähemalt kümme aastat, kui mitte rohkem. Nüüdseks teame, et aega läks kolmteist aastat, sest 2004. aastal sai Eesti Euroopa Liidu liikmeks. „Eestlaste rikkuseks saaks olla eestlaste riik, nende jõukuseks vabadusmeelne, majanduslikult ja kultuuriliselt õitsev ning sotsiaalselt õiglane, korralikku äraelamist võimaldav ühiskond. Sellist paelust selgel kujul ei ole tõstnud oma lipukirjaks ükski taasiseseisvumisjärgne valitsus.“ Hellar Grabbi. Mina arvan, et see olekski olnud kõige parem põhjendus, ideaal, mida eestlased võiksid mõista ja kalliks pidada. Raamat „Eestlaste maa“ on kirjutatud ajast, millega mul otseseid kogemusi ei ole, kuid siiski suutis see kirjandusteos edasi anda piisavalt hästi oma mõtteid, et suutsin ette kujutada neid olukordi ja samastuda enamuste härra Grabbi mõtetega
Goswin edasi. «K;:si mis tahad, ja kõik täidetakse kiiresti. Sa pead alati siidis ja sametis käima, kõige paremad hobused peavad su õrna keha kandma ja kõige uhkemad rüütlid su ees kummardama . . . Kallis Maieke, üheainsa musu eest . . . » «Jätke mind rahule!» karjatas Mai. «Ma ei või sind rahule jätta!» hüüdis Goswin tuhinal. «Sa ei pääse iialgi minu käest, niisama vähe kui mina sinu paelust pääsen. Ütle, kas tahad mu naine olla? Kas tahad? Ütle midagi, olgu see mis on!» «Laske mind koju minna!» «Ma ei või, Maieke, ei või, ei või. Vaata peeglis enese nägu ja ütle siis ise, kas keegi mees nii- 197 sugust varandust oma tahtmisega käest ara võib anda? Kui sina mind ei taha, siis ei pea sa ka kel-legi teise mehe õrnaks saama. Oh, Maieke, küll oled sa ütlemata ilus! Ma võiksin sind igavesti musutada ja kaisutada . . . »
annaabi.ee 
