Karjahoov tõllakuuri taga koosneb kahest pikast paekivihoonest, mis otstel ühendatud kivimüüridega. Rajamisajalt kuulub laudakompleks 18 sajandisse, kuid on kannatanud tulekahjus, misjärel ehitati osaliselt ümber. Väike kelder lauda ja valitsejamaja vahel näib olevat ehitatud eelkõige piima hoidmiseks. Viinavabriku kompleks jääb valitsejamaja taha Nahkjala tee äärde. Kogukad varemed tunnistavad siin üsna võimsat ehitust olnud: paksud paekivimüürid, kõrged kaarsillustega aknad, osa ruume võlvitud. Kaks hoonet on säilinud ka Vasalemma tee ääres mõisapoolne on endine küün, kaugemal magasiait. Esialgse kuju (kõrge poolkelpkatus, massiivsed kiviseinad, väikesed aknaavad, otsafassaadis lai värav) on säilitanud küün, kuna magasiait on ulatuslikult ümber ehitatud. Park, mis mõisasüdant vääristab, on suhteliselt väike 3,8 hektarit. Selle esiosa moodustab hoonetega raamitud nelinurkne väljak, mil ringtee
kehvas seisus, et inimesed isegi kukkusid toolidest läbi. Tähtis tegu oli lifti ehitamine. Teatri renoveerimine on lõputu protsess, ikka on siin midagi muuta või kohendada. Draamateatri maja on ajaproovile vapralt vastu pidanud. Sellel majal on oma iseloom, eriline väärika vana teatri aura, mis on väärtus omaette. Mis sest, et rutakas igapäevaelus võib see omaaegne kõrgendatud kunstiambitsioonidega arhitektuur ja need rasked ja ebaotstarbekad paekivimüürid naiivselt arhailiste ja anakronistlikena tunduda. Aga tihti küll me tunneme , et ärkab vana maja ja me ei jõua ära imestada: tal on nii palju jutustada. Tänapäeval Eesti Draamateatris istudes on vahes raske ette kujutada, et kunagi esitati nende seinte vahel Wagneri ja Verdi oopereid ning et esimesed Puccini-etendused Eestis toimusid ka siin, tollases Tallinna Saksa Teatris. Tänapäevasest erines lavastuse väljatoomise praktika eelkõige kiiruse poolest
sajandi lõpust. 14. sajandi algul alustati torni juurde konvendihoone tüüpi ehk klassikalise nelinurkse ringmüüriga linnuse ehitust, mille kagutiivas asusid refektoorium ja kabel, põhjatiivas eluruumid. Edelatiib ei ole säilinud. Konvendihoone siseõue ümbritses ristikäik. Nelinurkse hoone küljepikkused olid 42 ja 45 meetrit. Nagu keskaegsele kaitserajatisele kohane, domineerivad põhikonstruktsioonides igal pool lihtsad massiivsed lubimördiga seotud paekivimüürid. Gootikast annab aimu akna- jm avade kujundamisel kasutatud teravkaarmotiiv. Linnus asus ülespaisutatud Liivi jõe saarel, millele oli kaitsevõime suurendamiseks lisaks kaevatud vallikraavid. Soisele pinnasele ehitatud linnusehoonete vundamendiks olid palkidest parved. 1496. aastal mainiti dokumentides esmakordselt Koluvere mõisa. Pärast 1541. aastat ehitati värava kaitseks Liivi jõe poolsesse nurka ümmargune 14,5-meetrise läbimõõduga suurtükitorn. Koluvere linnus oli
annaabi.ee 
