Praegusajal ei ole see nii tähtis, lihtinimesed räägivad vabalt, sõnadele palju tähelepanu pööramata, kuid osav keelekasutus muudab vestlused muidugi meeldivamaks. Raamatus trotsiti kangekaelsust. Teoses toodi väga sobiv näide, kuidas isekuse ja jonni tõttu võib halvasti minna. Ühes novellis ei kuulanud ilus, kuid isepäine daam oma abikaasa hoiatust metsas varitsevast hundist. Ta läks sinna ikkagi, arvates, et mees ei taha salajastel põhjustel padrikusse kaaslasi sellel hetkel. Lõpuks jäi naisele armiline kael ning nägu ja ta kahetses enda trotslikust. Praegu esineb sellist iseloomujoont rahvas rohkem ning sellest on kahju, kuna see tekitab pigem probleeme kui lahendab neid. Bogatcho stiil oli rahulik. Ta kasutas lihtsat sõnavara ja laused olid selged ning lühikesed. Jutustamise tempo oli suhteliselt kiire, kuid kerge keelekasutus kompenseeris selle täielikult. Mind kõnetas kahjuks lühijutt kangekaelsusest
mõtlemine. Viiendas luulekogus juurdleb ta suurte elu küsimuste üle, mõistes looduse ülemvõimu ja inimese alandlikkust looduse ees. Ta leiab, et inimene on loodud siia maailma küsijaks ja uurijaks koos oma õnneotsingutega, mis sisenevad tema luulesse. Sellepärast kirjutab ta luuletuse noortele, arutades küsimusi, jagades mõtteid ja tundeid. Luuletuses ,,Me Ärkame" väljendub tärkamine peale masendust, leides üles selle, mis surma padrikusse kaotsi oli läinud. Tuleb aeg täis päikest, valgust, soojust ja rõõmu. Ärgatakse ning põlves sirgub uus jõud. 6) 1928 - HÄÄL VARJUST Peale igat tõusu on ka langus. Samamoodi vaheldus ka Marie Underi looming. Sellesse tuli elutumedus ja inimhinge vaevav ööpoolsus. See väljendub erinevates luuletustes. Luuletaja loob pildi viletsast hääbujast linna aulis, mille koht sai ta inspiratsiooni väiksena ise samasuguses keskkonnas sirgudes.
Põrgupõhja uue pererahva esimene suur rõõm oli kassi kinnipüüdmine. Jürka välimuse kirjeldus + naer ei tulnudki nagu inimese suust LK 6 Leeni: ,,Inimene läheb aastatega vanemaks ja targemaks." II lk 19-28 Pererahvas sai teada, et nad olid kogu aeg Antsu endaga kõnelnud. Läksid Kaval-Antsult koju: vankrilogu, hobusetukas, sahk, lammas, tall, seapõrsas, söödav kraam, lehm; oleksid pidanud nüüd üpris rõõmsad olema, aga ei olnud ometi. Karu murdis lehma, vedas padrikusse. Jürka tapab karu kirvega. Koorisid loomad (lehma ja karu) ja raiusid tükkideks. Lehmalt said liha, karult nahka. Nahk võeti hiljem ära, lehma eest tasuti, kuid raha võttis Ants endale, kuna ta oli lehma naha juba ammu enne ära viinud, seega jäid Jürkale vaid karuliha-käntsakad ja lahja lehmaliha. Kui karu murrab, peab riik välja maksma, sest karu on riigi sakste jahiloom, ja igamees peab ise oma loomad toitma. Said Antsult uue, veel kiitsakama lehma
Nad teavad, et suurem hulk mõisamehi ja vist kõik ülemad pakku on jooksnud, kes end siin lähedal koguda ja päevavalgel vaenlaste väikest arvu tähele pannes neile kallale võiks kippuda. Ma ei usu seda küll mitte, sest ma olen junkrute imelikku agarust ja visadust -- plagamise asjus näinud, aga venelased ei tea seda mitte, vaid peavad arvama, et mõisamehed siitsamast metsast neid varitsevad. Minu nõu on nüüd see: tefe jääte siia padrikusse ootama ja hoiate ennast hästi varjul, kuna mina luurama lähen, kas venelased Kuimetsast lahkunud. Valitseb seal vagane lugu, siis tuustin laagri ja mõisa varemed läbi; vahest puutub, mulle otsides mõni tulest ja riisumisest ülejäänud räbal või ka natuke toiduvara silma, mida meil ju ka hädasti vaja on. Valge on käes, ma võin katse kõhe käsile võtta.» «Ei, ei!» hüüdis Agnes äkitselt pead raputades. «Mikspärast ei?» imestas Gabriel
annaabi.ee 
