"Paddington 16:50" Agatha Christie Elspeth McGillicuddy tuleb sotimaalt, et külastada tema vana sõpra Jane Marplei. Tee peal, ta nägi kuidas naist kägistatakse mööduvas rongis. Ainult Miss Marple uskus tema lugu kuna pole mingit tõestust juhtunust. Esimene ülessanne oli tuvastada kuhu laip võis olla peidetud. Mõrva faktide, rongi ajaplaani ja kohaliku geograafia võrdlemine viitas Rutherford Halli krundile: see oli eraldatud ümbritsevast ühiskonnast, rongitee ümbruses jne. Miss Marple pöördus palvega tuttava poole, Lucy Eyelesbarrow, kes oli professionaalne majapidajanna, ning tunnustatud oma kokkuhoidlikuse organisatoorsete oskuste poolest. Lucy nõustus võtmast positiooni Rutherford Hallis, et leida laip. Elspeth McGillicuddy tuleb sotimaalt, et külastada tema vana sõpra Jane Marplei. Tee peal, ta nägi kuidas naist kägistatakse mööduvas rongis. Ainult Miss Marple
Kokkuvõte Ühel hetkel, kui kaks rongi kõrvuti sõidavad, oli Elspeth kindel, et ta oli sattunud pealt nägema mõrva. See ei saanud olla midagi muud. Mees hoidis naisel kõrist ja kägistas teda. Siis kihutas teine rong minema. Elspeth tundis vajadust oma lugu kellelegi jutustada, kuid ta teadis, et keegi peale Jane Marplei ei võta teda tõsiselt. Tal ei olnud ju midagi, millega oma juttu tõendada. Ja ta ei eksinudki, Jane Marple kuulas ta ära ning jäi ka uskuma. Ja hakkas asja uurima... Mõne hetke sõidavad kaks rongi kõrvuti. Elspeth McGillicuddy näeb vaguniaknast, kuidas kõrvalrongis keegi mees naise ära kägistab. Naine vajub põrandale ja rong kaob silmist. Kuid kes peale Jane Marple'i seesugust lugu tõsiselt võtaks? Lõppude lõouks pole ei teisi tunnistajaid ega kahtlusaluseid. Pole ka mõrvajuhtumit, sest laipa ei leita ning kedagi pole kadunuks kuulutatud. Miss Marple asub asja uurima ning palub mõrvari paljastamiseks oma intelligentse noore sõbranna Lucy Eye
Tom Sawyeri seiklused EESSÕNA Suurem osa siin raamatus kirjapandud seiklustest on tõesti juhtunud; mõned nendest on mu enda elamused, teised poiste omad, kes olid mu koolivennad. Huck Finn on võetud elust; Tom Sawyer samuti, kuid mitte üksikisiku järgi; ta on kombinatsioon kolme poisi karakteristikast, keda ma tundsin, ja kuulub seepärast arhitektuuri segastiili. Ebausk, mida siin on puudutatud, valitses läänes üldiselt laste ja orjade hulgas selle loo ajajärgul, see tähendab, kolmkümmend või nelikümmend aastat tagasi. Kuigi mu raamat on mõeldud peamiselt poiste ja tüdrukute meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, mis nad olid kord ise, kuidas nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtetest nad mõnikord osa võtsid. 1. P E A T Ü K K «Tom!» Ei mingit vastust. «Tom!» Mingit, vastust. «Huvitav, kus see poiss peaks olema. Kuule, To
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep?
Kõik kommentaarid