tähenduse.Kõrgkeskaja jooksul muutus madalamat päritolu meeste rüütliks saamine üha raskemaks. Rüütliseisusest kujunes järk-järgult pärilik seisus aadel. Rüütliks saamine polnud kuigi lihtne. Feodaalide pojad saadeti tihtipeale juba 7aastaselt kodunt välja kas senjööri või mõne sugulase lossi, et neid kodus liiga ära ei hellitataks. Seal õpiti häid kombeid ja rüütlioskusi. Neid noorukeid kutsuti paazideks ja 14-18a vanuselt said neid kannupoisid, kes rüütlit sõjaretkel saatsid. Umbes 20a löödi noormees pidulikult rüütliks. Rüütlikslöömise tseremoonias kombineerusid kiriklikud ja sõjalised jooned. Viimase öö veeetis tulevane rüütel palvetades ja oma relvi valvates. Hommikul, pärast pidulikku riietumist, tuletati talle meelde rüütlireeldis, mispeale noormed andis ühele põlvele laskudes tõotuse neist kinni pidada
Võidetud vastast enamasti ei tapetud. See polnud rüütlireeglite kohane ega ka kasulik. Hoopis tulusam oli nõuda vangistatud vaenlase eest lunaraha. Seetõttu oli ka langenute arv lahingus üsna väike. Rüütliks saamine polnud kuigi lihtne. Feodaalide pojad saadeti tihtipeale juba 7-aastaselt kodunt välja kas senjööri või mõne sugulase lossi, et neid kodus liiga ära ei hellitataks. Seal õpiti siis häid kombeid ja rüütlioskusi. Neid noorukeid kutsuti paazideks ja 14-18 a. vanuselt said neist kannupoisid, kes rüütlit sõjaretkel saatsid. Sõjaliste oskuste omandamine algas loomulikult relvadega, millel kaitsed küljes, päris varustust tarvitati esialgu vaid jahiretkedel. Aadlike kasvatuse peaeesmärk oli nende ettevalmistamine sõdimiseks ja see kulges mitmes etapis. Feodaalide pojad saadeti tihtipeale juba 7-aastaselt kodunt välja kas senjööri või mõne sugulase lossi, kus õpetati häid kombeid ja rüütlioskusi
sajandil muutus päritavaks suletud seisuseks. 3.Rüütliks saamine Rüütliks saamine polnud kuigi lihtne. Feodaalide pojad saadeti tihtipeale juba 7-aastaselt kodunt välja kas senjööri või mõne sugulase lossi, et neid kodus liiga ära ei hellitataks. Seal õpiti siis häid kombeid ja rüütlioskusi. Feodaal õpetas talle käitumist (daamidega vestlema, tantsima ja mingit pilli mängima) ja kombeid. Hiljem kaasnesid relvatundmine, ratsutamine ja jahipidamine. Neid noorukeid kutsuti paazideks ja 14-18 a vanuselt said neist kannupoisdi, kes rüütlit sõjaretkel saatsid. Sõjaliste oskuste omandamine algas loomulikult relvadega , millel kaitsed küljes, päris varustust tarvitati esialgu vaid jahiretkedel. Ta saatis oma isandat, kuid lahingus hoidsid nooremad kannuposid tahapoole. Paa või skvaier pidi raudrüüga nii ära harjuma, et see tundus olevat tema loomulik osa. Ta pidi harjutama piigivõitlust, nii et piik ei libiseks rüütlit tabades tema sõrmede vahel tagasi
annaabi.ee 
