Hundid ja koerad on hübridiseerunud läbi aegade nii looduslikult kui ka inimese kaasabil. Üldiselt arvatakse, et elujõulistes ja tervetes hundiasurkondades tekib hübriide märksa vähem kui väikesearvulistes ja väikese tihedusega asurkondades, mis on enamasti tekkinud elupaikade killustamise ning huntide ja nende looduslike saakloomade üleküttimise tagajärjel. Huntide väike arvukus tundub olevat üks olulisemaid eeldusi, et hübriide looduses tekiks. Inimene on tehisoludes paaritanud hundiga mitmeid koeratõuge, näiteks on hundiga võimelised järglasi andma ka spanjelid ja puudlid. Mõned hunti ja koera ristates saadud liinid on ametlikult ka koeratõugudeks tunnistatud. Laialdane hübridiseerumine võib looduslikes koerlastes muuta nii kehaehitust, -talitlust kui ka käitumist ning võivad tekkida uued liigid või alamliigid. Näiteks on ohustatud mägikoer (Canis simensis, ingl. Ethiopian wolf), kellest 7-18% on kodukoertega ristumise tõttu hübriidid. Põhja-
«Vallalised» isased moodustavad kas omaette tabuunid või elavad erakuelu. Vana või haige täkk kihutatakse tavaliselt teiste täkkude poolt peretabuunist välja, millega kaasneb vihane heitlus. Kuid eri tabuunide juhttäkkude vahel või juhttäkkude ja vallaliste isaste vahe toimub harva võitlusi. Juhttäkk paaritub enamasti ainult oma tabuuni märadega. Mõnikord püüavad vallalised täkud mõnd noort mära tabuunist eraldada, kuid isegi siis, kui võõras täkk on teda paaritanud, pöördub ta ikkagi oma tabuuni tagasi. Noored täkud eralduvad peretabuunist 1-3 aasta vanuselt. Kuni selle ajani ei ole neil vastuolu juhttäkuga. Peretabuunist eraldunud noor täkk liitub täkkude tabuuniga, sest peretabuuni etteotsa võib ta saada alles 5-6-aastaselt. SIGIMINE Esimene indlus on märadel 13.-15. elukuul. Munarakk ei viljastu aga enne 2,5 aasta vanust ja esimest korda poegib mära mitte varem kui 3,5-aastaselt.
on üsna suur ja liigiti väga varieeruv. Olenevalt liigist moodustavad emaste kõigist kopulatsioonidest paarivälised 0-14%, kõigist pesakondadest sisaldavad "sohilapsi" 0-54% ja emaste järglastest 0-35% on saadud teise isasega (Birkhead, Møller 1992). Pole imestada, et isaslinnud tavatsevad oma paarilistega kõige intensiivsemalt kopuleeruda vahetult peale seda, kui emane on pikemat aega isase vaateväljast ära olnud (uuringud näitasid, et viimasena emast paaritanud isase sperma viljastas näiteks sebra-amadiinil 84% munadest). Samas aga otsivad isased ise aktiivselt kopuleerumisvõimalusi väljastpoolt oma paari, samal ajal püüdes seda ära hoida oma partneril. Tänaseks on paariväliste kopulatsioonide esinemine tõestatud praktiliselt kõigis monogaamsetes loomataksonites. Uurimine on aga kergitanud rea järgmisi küsimusi. Praegu püüavad teadlased teada saada, (a) miks on liikide vahel nii suured erinevused, (b) millist rolli
Franz Kafkat lugedes Sa veenad marru sukelduma laeva. Surm heliseb kui muusika-etüüd. Öö kaldal keegi valvet algab aeva, kõõrsõnad suus ja ihul võõrad rüüd. Sa oled igatsuse hiigelvõpe, piir, mille taga hing on hirmust tumm. Seal tajub paiku ta, kus ükskord lõpeb hõõghetki laulma pannud lennulumm. Sa oled karje vaiksest viigisalust, kus vigastatud unelm ravib end ja toibub pettumuse piigivalust, et meenuks taas too targu ununend, kui ammugi sind paaritanud paine, mis seest on ängistav ja väljast umb. Tuul tõukab sind. Sa poolitud kui laine. üks suundadest on õige. Aga kumb? Ja kes- ja kus- ja milleks-millal-piinu su ümber tiirleb, kiivab, riivab sind. Sa kurbi hõiskeid neelad nagu viinu, ja süda --- see on vilgukivist lind. Sind krooniv mõte kustub, kiirgub üha ja tulevik on sinu jälgi täis. Sind sunnib taidekirg. See kirg on püha. Saab suureks, kes ta nimel hälbi käis. Asüüliunne hingab sinu virgus,
annaabi.ee 
