s.o ideede maailma" Igale muutumises oleva maailma esemele ja nähtusele vastab mingi muutumatu "idee". Ideed on omavahel järjestatud: ühed on kõrgemad, teised madalamad. Ideede omavahelist suhet võib kujutada ette püramiidina, kus tipu pool asuvad kõrgemad ideed -- nagu samasus, erinevus jms -- allpool aga kitsama määratlusega ideed. Kõige kõrgemal asub hüve idee (idea tou agathou), mille kohta ütleb Platon, et see on teiselpool olemusi (epekeina tes ousias), mistõttu ei saa seda rangelt võttes ideeks pidada. Hüve "idee" on seega ideede suhtes nagu päike nähtavate asjade suhtes: nii põhjus kui võimalikkuse tingimus. Nagu päike annab loodusele elu ja silmadele tunnetusvõime, samamoodi annab hüve ideedele "elu" ja mõistusele nende tunnetamise võime. Hüve langeb Platonil teatud mõttes ühte jumalusega, kuna on kõige muu suhtes aluseks ja paikneb teiselpool olemist.
üksuse ja paljuse ideed. Ideed on omavahel järjestatud: ühed on kõrgemad, teised madalamad. Ideede omavahelist suhet võib kujutada ette püramiidina, kus tipu pool asuvad kõrgemad ideed nagu samasus, erinevus jms allpool aga kitsama määratlusega ideed. Kõige kõrgemal asub hüve idee (idea tou agathou), mille kohta ütleb Platon, et see on teiselpool olemusi (epekeina tes ousias), mistõttu ei saa seda rangelt võttes ideeks pidada. Hüve "idee" on seega ideede suhtes nagu päike nähtavate asjade suhtes: nii põhjus kui võimalikkuse tingimus. Nagu päike annab loodusele elu ja silmadele tunnetusvõime, samamoodi annab hüve ideedele "elu" ja mõistusele nende tunnetamise võime. Hüve langeb Platonil teatud mõttes ühte jumalusega, kuna on kõige muu suhtes aluseks ja paikneb teiselpool olemist. Ideede maailm on muutuva maailma põhjus ja otstarve ühtlasi
vaatesse kokku koondunud. Seda kõrgeimat ideed nimetab Platon hüvelisuse ideeks (sama sõna agathon, mis esineb Sokratesel, aga viimasel on see eetilise valdkonna mõiste, Platonil esineb seevastu eelkõige ontoloogilise mõistena). Hüvelisuse idee kohta öeldakse Platoni tuntuimas dialoogis “Politeia”, et ta on oma auväärsuselt ja tähenduselt veel üle ideede, teispoolne, transtsendentne kogu ülejäänud olemuste valdkonna suhtes – epikeina tes ousias (509b). Platoni arutluste käigus kujuneb niisiis välja justkui kolmikjaotus: hüvelisuse idee, ideede valdkond ja nähtav maailm. Ta asendab Parmenideselt pärit ontoloogilise kaksikjaotuse kolmetasandilise ontoloogiaga. Mis tähendus on sellel, et hüvelisuse idee on käsitatud kõige kõrgema ideena, et algselt eetiline mõiste saab ontoloogilise interpretatsiooni? Võimalik seletus võiks olla selline: põhimõtteliselt, olemuslikult, on
annaabi.ee 
