Viimasena tooksin teises peatükis välja vaieldava teema. Arvan, et meil eestis sellist asja veel ei aktsepteerita, kuigi mujal maailmas, ma mõtlenUSA´d, on sellised asjad küllaltki vastuvõetavad ja arvestavad. Juttu tuleb terve ja õnneliku lapse kasvatamise seitse saladust. Need saladused tunduvad kuidagi müstilised ja meile põhjamaalastele vastuvõetamatud (kuna oleme vähem emotsionaalsed). Muidugi on need niinimetatud saladused ka lihtsalt harjumatud meie jaoks. Aga eks otsustagem siis, kui oleme need enese jaoks läbi töödanud. Need saladused on välja toonud Joyce Golden Seyburn, kes on õpetaja Californiast. Tema teooria on siis selline tema arvamuse kohaselt tagab õige hoolitsus lapse eest vundamendi kogu eluks, panemaks vastu kõikidele muutustele, stressidele ja väljakutsetele, mis elu enesega kaasa toob. Esimene saladus siis oleks selline: Lapse eest tuleb hakata hoolt kandma juba siis, kui ta alles üsas on. Katsuge elada
saaksid või juttu ajaksid? Mõelda vaid, kui paljude ideede eest oleme tänu võlgu kõneoskusele, kui palju ladusamaks ja lihtsamaks muudab grammatika vaimuoperatsioonid. Mõelgem ka 13 Jean-Jacques Rousseau nondele kujuteldamatutele piinadele ja lõpmata pikale ajale, mida pidi nõudma esimeste keelte leiutamine. Lisagem tolle viimase mõtiskelu tulemused varasematele ja otsustagem siis, kui loendamatult palju sajandeid pidi kuluma selleks, et arendada inimvaimus järgemööda välja kõik need operatsioonid, milleks ta nüüdsel ajal võimeline on. Lubatagu mul heita põgus pilk keelte päritoluga seotud probleemidele. Ma võiksin piirduda härra abee de Condillaci selleteemaliste uurimuste tsiteerimise või kordamisega--kõik need kinnitavad täielikult minu arvamust ja võibolla andsid mulle sellest asjast esimese ettekujutuse
«Tõepoolest puudub mul musketäri riietus, aga mul on musketäri hing. Ma tunnen, et mul rinnas lööb musketäri süda, ja see haarab mind kaasa.» «Hoidke kõrvale, noormees!» hüüdis de Jussac, kes d'Artagnani zestidest ja näoilmest taipas ta kavatsust. 59 «Me nõustume sellega, et te lahkute. Päästke oma nahk! Minge kiiresti!» D'Artagnan ei liigutanudki. «Te olete tõesti tore poiss,» ütles Athos noormehe kätt surudes. «Kähku, kähku! Otsustagem juba ükskord!» hüüdis de Jussac. «Peab midagi ette võtma,» ütlesid Porthos ja Aramis. «Härra on väga suuremeelne,» ütles Athos. Kõik kolm mõtlesid d'Artagnani noorusele ja kartsid ta kogenematust. «Meid on ainult kolm, kellest üks on haavatud, ja siis veel lisaks üks laps,» jätkas Athos, «aga ikkagi öeldakse, et meid on neli.» «Jah, aga võib-olla peaks taganema!» hüüdis Porthos. «Seda ei saa teha,» vastas Athos. D'Artagnan mõistis, miks nad ei suutnud otsustada.
annaabi.ee 
