minnes. Poolel teel orupõhja oja äärde peatas meid hoiatav hääl ja eitavalt vehkivad karjused. Sibasime kuulekalt tagasi, sest mine tea mis keelatud rada me läksime. Suhteliselt miterumeenlaslik hiiglane seletas meile midagi ja näitas teisele poole. Meie Riinaga osutasime katelokile ja veepudelitele, mispeale mees võttis mul käest kinni ja hakkas kutsudes ees minema, ise tagasi vaadates , kas kari järgneb vaguralt määgides.Järgnesime pisut hämmeldunult, ent taltsalt. Onu viis meid tükk maad ojaäärt pidi edasi kuni selge oja moodustas väikese kunstliku dusiorva, kus lebas leos tööpükse. Ta väljendas,et saame siin pesta ja puhast vett. Tänasime hämmeldusega. Ähmiga olin käterätiku maha pillanud ja läksin seda otsima; juba tuli
põristamistki! [---] Nähtavasti on aset leidnud kataklüsm ja olen juhusli- kult sattunud sellest siin metsades säilinud tillukesele saarele. Või on inimene vaatamata kõikidele hoiatustele hakkama saanud järjekordse meeletusega? On see tõesti hääletu kevad? See oleks ju õudne! Äkitselt kostab rõõmsat siutsumist. Metsaservale ilmus salkkond tihaseid. Painajalik nägemus kaob. Oh ei, see pole katastroof, see on vaid looduse eksitus. (Jüssi 1986: 21–22) Nagu osutasime, on iseäranis 20. sajandi teisel poolel eesti loodus- kirjutuses hakanud levima looduskogemuse edasiandmine läbi rõhu- tatult isikliku vaatenurga. Selle puhul ei apelleerita enam niivõrd loo- duse üldaktsepteeritud esteetilisele väärtusele ega rõhutata selle ühis- kondlik-majanduslikku väärtust, vaid käsitletakse loodust pigem kui filosoofilist küsimust. Säärase lähenemise kujukas näide on Uku Masingu "Mälestusi taime-
viisi.» «Ja mina olen Teie Eminentsile seda tänulikum,» vastas kuninganna Anna, kelle naeratus reetis, et ta ennast sellest teravmeelsest galantsusest petta ei lasknud, «et olen kindel -- need kaks teemantripatsit läksid teile üksi niisama palju maksma kui ülejäänud kaksteist Tema Majesteedile.» Kummardades kuningale ja kardinalile, läks kuninganna oma tuppa, kus ta oli maskikostüümi selga pannud ja kus ta pidi ümber riietuma. Tähelepanu, mida me peatüki alguses osutasime selles kujutatud suursugustele isikutele, viis meid hetkeks kõrvale noormehest, kellele kuninganna Anna võlgnes äsjasaavutatud ennekuulmatu võidu kardinali üle. Kõigile tundmatuna jälgis ta ukse juures kokkusurutud rahvamurrus stseeni, mis oli arusaadav vaid neljale inimesele: kuningale, kuningannale, Tema Eminentsile ja temale. Kuninganna oli oma tuppa läinud ja d'Artagnan valmistus lahkuma, kui ta äkki oma õlal kerget puudutust tundis
annaabi.ee 
