arvates lahendust leida teoloogilise ja eetilise aspekti kompromissis - kui me tunnistamegi, et inimese elu on Jumala käsutada, siis toimub see a) osaliselt looduslike, bioloogiliste protsesside kaudu ja b) teisalt inimese mõistusliku vabaduse vahendusel. Seega peab inimene ise lahendama järgmised küsimused: 1 otsustama ise oma elu üle, 2 nõudma oma surma teistelt, 3 jätta oma surm teiste otsustada (2., lk 24). EUTANAASIA MÕISTE Stedman`s Medical Dictionary`s on kaks osundust - "vaikne valutu surm" ning "ravimatut või valuderohket haigust põdeva isiku tahtlik surmamine kunstlike vahenditega." Collins` English Dictionary piirdub "kellegi valutu surmamisega, eriti selleks, et leevendada ravimatu haige kannatusi." Probleemi praktilisi aspekte käsitledes on kasutatav saksa õigusteadlase Karl Engischi määratlus: eutanaasia on kaastundest põhjustatud, tahtlikult toimepandud tegu, elu lühendamine ravimatute valude või vaevuste olemasolul ja surma suhtelises
Tegemist on sanktsioonisisaldavate õigusnormidega. Neis sisaldub negatiivne hinnang õiusvastasele käitumisele. Tegemist on täielike õigusnormidega. Mittetäielikud õigusnormid on normid, mis formaalselt ei vasta täielike õigusnormide struktuuridele. Õiguslikke tagajärgi põhjustava jõu omandavad nad ainult seoses teiste õigusnormidega. Liigituvad seletavataks, viitavateks ja kitsendavateks. Kui õigusnormi tekst sisaldab osundust sama õigusakti mõnele teisele §, siis on tegemist viitelise õigusnormiga. Kui aga õigusnorm osundab mõnes muus õigusaktis sisalduvale õigusnormile, siis on tegemist blanketse õigusnormiga. 6. Juriidiline fakt. Õigusnorm o nteatud kindla käitumie mastaap, etalon. Õigusnormis on kõrvuti õigusliku tagajärjega kirjas ka teatud elulised asjaolud, mida nim juriidilisteks faktideks. Eluline asjaolu omandab juriidilise
hooaja lõppedes lõpetati need üldse. Kaasajas aset leidva tegevustikuga näidendi finaalis tapetakse mängu käigus kuningaid kehastanud tegelased-näitlejad eestlaste endi poolt päriselt. Mikiveri lavastatud „Hamletis” Juhan Viidinguga nimiosas (1978) kordus sama motiiv: ka Shakespeare’i näitlejad sattusid õukonnaintriigide reaalseteks ohvriteks. Tõlgenduslikult võimendatud näitlejate- liinis võis seega näha Mikiveri osundust kunstniku distantsihoidmise vajadusele hukutavate võimumängude suhtes. „Neljakuningapäevaga” algaski Mikiveri lavastajabiograafias eestluse teema ja omakirjanduslik suund, mis keris end vaikse järjekindlusega üha edasi – Rein Saluri „Poiste sõidud” (1978); Kitzbergi „Tuulte pöörises” intiimne ja askeetlik, väga heade näitlejatöödega (Heino Mandri, Martin Veinmann, Helle Pihlak-Meri jt.) lavastus (1979); Jaan Krossi novellil
annaabi.ee 
