Selle häire üks tunnuseid on fanaatilisus, mis haarab sügavuti kaasa. Eesti inimesed mõistavad kriisi saabumist, kuid tarbivad nagu aasta tagasi. Me teeme valikuid oma igapäevast toidukorvi täites,mida ja kui palju osta. Ilmselt ei sõideta ka autoga enam nii palju ning ei osteta enam kaupa, mille ost ei ole ette planeeritud. Kuid kui hakkavad jälle niinimetatud ,,hullud päevad", ei ole me huvitatud kaupade hindadest ning ollakse taas ostuhulluses. Paljudele on suureks katsumuseks odavad väljamüügid, ,,hullud päevad" ja postkastis olevad kataloogid, sest nad kõik kinnitavad, et seda kaupa ei saa kusagilt mujalt nii odavalt, kui sealt. Selleks on vaja võtta ainult telefonitoru ning peagi võib minna postkontorisse kaubale järele. Aprillis toimunud Kaubamaja Osturallil külastas Osturalli perioodil Tartu ja Tallinna Kaubamaja kokku üle 380 000 inimese. Nende viie päevaga müüdi mõlemas linnas kaupu ligi
,,Hulludel päevadel." Pigem on selline majanduslikult raske olukord sundinud just inimesi, stressi alandamiseks, poodi odava kauba järele tormama, seda väiksemalgi võimalusel. Näiteks olid inimesed hullunud, kui avati Tallinnas uus kaubanduskeskus ja selle puhul olid hinnad alla lastud. Mindi kaklema, lõhuti turvaväravad ja tehti kauplustele kahju üsna suurtes ulatusetes. Poodi odavmüügile tunglevad ostuhulluses inimesed põhjustasid Tallinna kesklinnas ulatusliku liikluskaose: Liivalaia ristmikul seisis tramm autoteel ning ummik ulatus Stockmanni kaubamajast Narva maanteele välja. Kui inimene pole kunagi raha säästnud - elanud palgapäevast palgapäevani, aga on huvi säästmise vastu, siis arvan, et kõige parem on alustada kahest tegevusest. Esiteks raha kogumist ootamatute kulutuste katteks, näiteks koondamine või kulutused tervishoiule.
vtete jrgi:tinglik see jaotus ju on,aga liigendab kuidagi pilti.Alustan nende luuletajatega,kes kritiseerivad siinset ja praegust,ja teevad seda tsiselt,tingimata,et tahaksin sotsiaalselt luulet a priori rohkem vrtustada kui niteks sisekaemust,keelemngu vi impressionismi. Lk 393-394 Hdad siin ja praegu hiskonnakriitika rohkus on iseenesest hea mrk.See nitab,et me hiskond polegi kige hirmsam ja konformistlikum.Viimastel aastatel on sotsiaalsest luulest saanud lausa ks meinistriimne,nii et ostuhulluses inimene pole luules enam suurt haruldasem tegelane kui niteks kildudeks purunenud hing.Jrgen Rooste on eesti hiskonnakriitikutest kige hoogsam,visionrlikum ja sdamlikum.Viimase all mtlen ma teatavat empaatiavimet,mida Roostel nib jaguvat ka kritiseeritava objekti suhtes.Sgisel ilmus Roostel veel ks luulekogu, 21 sajandi armastusluule.Ma ei taha kujunduste eritlemiste peale ruumi raisata,ent siin haakus see teemaga erakordselt hsti ning andis raamatule hoopis uue mtme
annaabi.ee 
