Kaltsiumkarbonaat imendub halvasti PPI või H2 blokaatorite kasutamisel. Manustamissoovitused on antud puhta kaltsiumi kohta mg. Kaltsiumkarbonaat sisaldab puhast kaltsiumit 40% 7. Tunne ära bifosfonaadid Kuidas antud ravimeid on võimalik manusudtada? Millised on suukaudsete ja parenteraalsete bifosfonaatide kõrvaltoimed? Patsiendi nõustamine manustamise osas. Milliseid nõuandeid peaks jälgima vältimaks lõualuu osteonekroosi teket? Bifosfonaadid – Alendroonhape; Ibandroonhape; Risedroonhape. Ravimeid on võimalik manustada suukaudselt ja i/v. Suukaudsete bifosfonaatide kasutamise riskid: seedetrakt (refluks, ösofagiit, haavandid) – Oluline õige raviaine manustamine! Seedetrakti kahjustuse risk võib tõsta ka samaaegne NSAIDide kasutamine. I/v bifosfonaatide kasutamise riskid: gripilaadsed sümptomid (madalam palavik, lihasvalu, liigesvalu). Aitab NSAIdidide manustamine.
UK MRC (Medical Reseach Council) IX trial - hiljuti avaldatud uuring demonst- reeris zoledroonhappe paremust klodronaadi ees, vähendades skeletiga seotud tü- sistusi ning pikendades üldist elulemust ja progresioonivaba elulemust, seega on zoledroonhappe kasutamine müeloomihaigetel eelistatud; zoledroonhapet saavas patsientide grupis esines aga rohkem bisfosfonaatide tüsistusena tekkivat alalõua- luu osteonekroosi. Seni avaldatud uuringutes on zolendroonhape ainus bisfosfonaat, mis ona parandanud haigete üldist elulemust. Tulenevalt eelmisest punktist on patsientidele, kellele on planeeritud autoloogne vereloome tüvirakkude siirdamine osana induktsioonravist eelistatud bisfosfonaat zoledroonhape – soovitav annus 4 mg i.v. iga 4 nädala järel. Alternatiivsed bisfosfonaadid: o Pamidronaat - soovitatav annus 90 mg i.v. iga 4 nädala järel
Osteoartroos (OA) Reumatoidartriit Osteonekroos Traumajärgsed murrud Osteoartroos on enam esinev liigese haigus, mis võib viia liigese endoproteesimiseni. Haigestumine kasvab vanusega: 50- 60 aasta vanuses on haigeid 27,1%, üle 60 aasta vanuses 97%. Esmane deformeeruv osteoartroos (osteoarthrosis deformans)- krooniline degeneratiivne liigeshaigus koos kõhrealuse koeskleroosiga ning muutustega luukoes. Sekundaarne osteoartroos- artriitide, düsplaasiate, traumaatiliste liigeskahjustuste, osteonekroosi või veresoonkonna häirete tagajärjel tekkiv muutus liigeskõhres. Liiges deformeerub peamiselt luuliste vohandite arvel, mille tagajärjel areneb liigese liikuvuse piiratus. Osteoartroosist on kõige enam haaratud alajäseme suured liigesed- puusa-, põlveliiges. Haiguse riskifaktorid on: liigne kehakaal, raske füüsiline töö- ülekoormus liigeskõhrele. KOKSARTROOSI (puusaliigese kahjustus) põhjused: