Osoon, sinaka värvusega gaas, on hapniku teisend. Enamik hapnikust esineb molekulidena, milles 2 hapniku aatomit on püsivalt ühendatud. Osooni molekulis on ka kolmas, nõrgalt seotud aatom. Osoonil on terav lõhn, mida võib mõnikord avastada elektrimootorite lähedusest ja äikese ajal. Osooni esineb ka maapinna lähedal, näiteks sudu ühe komponendina. Uurimisaastad Antarktikas töötanud Briti teadlased alustasid 1960.a. Paiku osoonihulga mõõtmist osoonikihis. 1980. aastate alguses tegid nad ebameeldiva avastuse: kevaditi septembrist oktoobrini oli Antarktika kohal osoonikihis auk. Pärast seda on täheldatud osooniauku igal kevadel, kusjuures ta muutub aasta-aastalt suuremaks. 1988. aastaks kattis osooniauk kogu Antarktika ning mõjutab Austraaliat ja Uus-Meremaad. Arvatakse, et miski ründas ja hävitas osooni. Süüdi näisid olevat klorogluoroalkaani gaasid, sest
täheldas saksa päritolu rootsi keemik Christian Schönbein hapniku omaduste muutumist elektriväljas. Ta jõudis järeldusele , et tegu on uue seni tundmatu gaasiga ja nimetas selle osooniks. K.Eerme (1992) andmeil on osooni olemasolu atmosfääris teada 1923 aastast. Siis avastati meteooride jälgede uurimisel umbes 50 km kõrgusel paiknev suhteliselt kõrge temperatuuriga kiht, mida nüüd tuntakse stratopausina. Sellise temperatuuri ainus mõistlik seletus oli teatava osoonihulga olemasolu stratosfääris. Temperatuuri tõusu stratosfääris põhjustab nähtava ja infrapunase kiirguse neeldumine osoonikihis. Geofüüsikaliselt on osoonikiht 10-50 km kõrgusel maapinnast Maad ümbritsev osooni ehk "trihapniku" kiht. See kiht moodustab osonosfääri, kuhu on koondunud osooni põhimass ning valitseb happer tasakaal osooni tekkimise ja lagunemise vahel. Osooni leidub atmosfääris alates maapinnast kuni 90 km kõrguseni. Samas on õhus osooni
kõrgusel maapinnast. Meie laiuskraadil on osooni kõige rohkem 20-22 kilomeetri kõrgusel. Maapinnalähedase kihi (troposfääri) piiridesse mahub umbes 10 protsenti kogu atmosfääris leiduvast osoonist.7 Osooni olemasolu atmosfääris on teada olnud 1923 aastast. Siis avastati meteooride jälgede uurimisel umbes 50 km kõrgusel paiknev suhteliselt kõrge temperatuuriga kiht, mida nüüd tuntakse stratopausina. Sellise temperatuuri ainus mõistlik seletus oli teatava osoonihulga olemasolu stratosfääris. Temperatuuri tõusu stratosfääris põhjustab nähtava ja infrapunase kiirguse neeldumine osoonikihis. Geofüüsikaliselt on osoonikiht 10-50 km kõrgusel maapinnast Maad ümbritsev osooni ehk "trihapniku" kiht. See kiht moodustab Graafik 2Osooni kiht atmosfääris osonosfääri, kuhu on koondunud osooni põhimass ning valitseb habras tasakaal osooni tekkimise ja lagunemise vahel. Osooni leidub atmosfääris alates maapinnast kuni 90 km kõrguseni
90% osonaatoriteks kasutatavast elektrienergiast muutub soojuseks, seda kasutatakse osonaatorisse mineva õhu kuivatamiseks, sest märjas õhus saadakse vähm osooni ja tekib lämmastikhape. Surmab 10 edukalt bakterid. Konsentratsioon ei tohi ületada 0,002 mg/l ,et kalu mitte kahjustada. Osooni ,,poolestusaeg" on 20 minutit. Osoonihulga vähendemist saab kiirendada UV kiirgusega. Osooni ja UV üheaegne toime on väga efektiivne. 2) Karpkala ujupõiehaigus Karpkalade ujupõiehaigus on nakkushaigus, mida iseloomustavad spetsiifilised muutused ujupõies. Kaheksakümnendail aastail jõuti selgusele, et ujupõiehaiguse esmaseks tekitajaks on hoopiski parasitaarne algloom Myxosporidia klassist Sphaerospora renalis. Hiljem võib lisanduda teisene
täheldas saksa päritolu rootsi keemik Christian Schönbein hapniku omaduste muutumist elektriväljas. Ta jõudis järeldusele , et tegu on uue seni tundmatu gaasiga ja nimetas selle osooniks. K.Eerme (1992) andmeil on osooni olemasolu atmosfääris teada 1923 aastast. Siis avastati meteooride jälgede uurimisel umbes 50 km kõrgusel paiknev suhteliselt kõrge temperatuuriga kiht, mida nüüd tuntakse stratopausina.(lisa 1) Sellise temperatuuri ainus mõistlik seletus oli teatava osoonihulga olemasolu stratosfääris. Temperatuuri tõusu stratosfääris põhjustab nähtava ja infrapunase kiirguse neeldumine osoonikihis. Geofüüsikaliselt on osoonikiht 10-50 km kõrgusel maapinnast Maad ümbritsev osooni ehk "trihapniku" kiht. See kiht moodustab osonosfääri, kuhu on koondunud osooni põhimass ning valitseb happer tasakaal osooni tekkimise ja lagunemise vahel. Osooni leidub atmosfääris alates maapinnast kuni 90 km kõrguseni. Samas on õhus osooni
annaabi.ee 
