kiiresti kõrgustesse ja võivad põhjustada lokaalseid osoonihõrendusi või lämmastiku ja klooriühendid satuvad atmosfääri. Osonosfääri lagunemise tõttu jõuab Maale lühilainelist ultraviolettkiirgust (lainepikkusega alla 300 - 400 nm), mis põhjustab inimestel nahavähki ja katarrakti, ta hävitab nukleiinhapped ning pidurdab rakkude paljunemist, muudab DNA struktuuri ja vähendab põllusaaki.. Osoonikihi talvine hõrenemine Antarktika kohal, mida nimetatakse osooniauguks, leiab aset alates 1980-ndate algusest. Esialgu polnud see kuigi suur, kuid süvenes alates 1982. a. iga aastaga. 1985. aastal ilmus esimene publikatsioon Antarktika talvise osooniaugu kohta ja 1987. aastaks õnnestus nähtus teaduslikult ära seletada. Osooniaukude kohal ei ole loomad ja taimed kaitstud ultraviolettkiirguse kahjuliku toime eest. Praegu on maakera pooluste kohal kaks suurt osooniauku üks lõuna- ning teine põhjapoolusel. Antarktikas, mille kohal on suur osooniauk,
Osoon on kogu eluslooduse seisukohalt väga vastuoluline ja tähtis gaas. Stratosfääris moodustavad osooni molekulid osoonikihi, mis kaitseb elusloodust surmava annuse ultraviolettkiirguse eest. Osoonikihi tekkimine oli väga tähtsaks elusorganismide arengu eelduseks. Seepärast on väga oluline saada võimalikult palju infot osoonikihi olukorra ja seda mõjutavate tegurite kohta.1 Osoonikihi talvine hõrenemine Antarktika kohal, mida nimetatakse osooniauguks, leiab aset alates 1970ndate lõpust. Teadlased märkasid stratosfääri osooni hulga olulist vähenemist Antarktika kohal 1980ndate aastate alguses. 2 Kõige suuremad osooniaugud esinevad Antarktikas, kus tuuled tekitavad õhukeeriseid ning aitavad osoonikihti lagundavatel ainetel atmosfääris püsida. Külmutusseadmetest ja lahustitest pärinevad kloori, fluori ja broomi sisaldavad süsivesinikud lõhuvad atmosfääri ülakihtidesse jõudes kolmest hapniku aatomist koosnevaid osoonimolekule
sama palju kui praegu, aga on ka 15korda rohkem olnud. Süsihappegaas on kiirguslikult aktiivne. Neelab 12,9-17,1µm lainepikkusi. Peab kinni 18% kogu soojuskiirgusest. Osoon Osoon tekib UV lagundava toime mõjul. Vertikaalne ja horisontaalne jaotus atmosfääris on väga keerulised ja muutlikud. Enamus temast tekib troopika kohal 30opõhja-laiust kuni 30o lõuna-laiust. Osoon on kiirguslikult aktiivne ja kaitseb meid päikese kiirguse eest. Osooniauguks nimetatakse piirkonda kus koguosooni paksus on alla 220DU (Antarktikas) ja alla 300DU (Arktikas). Soojus, kiirgus Energia füüsikaline suurus, mis kirjeldab keha või jõu võimet teha tööd. Potentsiaalne energia Võime teha töd on tingitud keha asendist teiste kehade suhtes. Kineetiline energia Võime teha tööd on tingitud keha liikumisest teiste kehade suhtes. Temperatuur on füüsikaline suurus, mis iseloomustab keha või süsteemi soojustaset.
Osoonikihist räägitakse seetõttu, et enamus osoonist mahub suhteliselt kitsasse kõrguste vahemikku. Meie laiuskraadil on osooni kõige rohkem 2022 km kõrgusel. Maapinnalähedase kihi (troposfääri) piiridesse mahub umbes 10 % kogu atmosfääris leiduvast osoonist. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses oli osooni troposfääris kakskolm korda praegusest vähem. Osoonikihi talvine hõrenemine Antarktika kohal, mida nimetatakse osooniauguks, leiab aset alates 1980ndate algusest. Esialgu polnud see kuigi suur, kuid süvenes alates 1982. a. iga aastaga. 1985. aastal ilmus esimene publikatsioon Antarktika talvise osooniaugu kohta ja 1987. aastaks õnnestus nähtus teaduslikult ära seletada. Osooni peamiselt lagundavaks aineteks on freoonid, mis lenduvad külmkappide, konditsioneeride ja mitmete pihustatavate ainete balloonide kasutamisel. Peale freoonide õhkupaiskumise vähenemist vähenesid ka osooniaugud.
annaabi.ee 
