anaeroobsed organismid. · Nimelt hapnikuga hingamist võimaldavad geenid on suure tõenäosusega sattunud nende genoomi tulnud hiljem horisontaalse geeniülekandega eubakterite genoomidest! · Halobakterid sünteesivad ka proteaase ja lipaasi. · Kuna halobakterid elavad kõrge osmootse rõhuga keskkonnas, vajavad nad osmoprotektoreid. Sugukonnas Halobacteriaceae on põhiline osmoprotektor K+. K+ kasutab osmoprotektorina ka halofiilne eubakter Salinibacter ruber. Ka halobakterite ensüümid ja ribosoomid vajavad tööks kõrget K+ sisaldust (seda ju rakus palju). · Halobakterite valgud, nii pinna- kui ka rakusisesed valgud on happelised. Rakukesta happelisi valke stabiliseerib kõrge Na sisaldus keskkonnas. · Polaarsed valgud püsivad soolases keskkonnas paremini lahuses ega sadene välja. · Osa, kuid mitte köik Halobacteriumi liigid saavad kasutada valgusenergiat ATP
osmootset rõhku. Muidu ta lihtsalt kuivaks ära. Rakku hakatakse transportima või rakus de novo sünteesima osmoprotektoreid. Osmoprotektorid on vees väga hästi lahustuvad väikese molekuliga ained, mis tsütoplasmas lahustudes tõstavad kiiresti rakusisest osmootset rõhku. Nt E. coli kasutab osmoprotektoritena gamma-aminovõihapet, glutamiinhapet, proliini, mõned bakterid ka betaiini. Stafülokokkidel on osmoprotektoriks proliin. Mitmed bakterid kasutavad osmoprotektorina ka sahharoosi ja trehaloosi. Disahhariidide kontsentratsioon ei tõuse siiski rakus väga kõrgele. KCl kui tüüpiline osmoprotektor halofiilidel - Paljudel halofiilidel (näiteks halofiilsed arhed, aga ka näiteks eubakter Salinibacter ruber) on osmoprotektoriks KCl ja seetõttu peavad nende ensüümid hästi taluma kõrget soolasisaldust. Raku sees on ca 5M KCl sisaldus. Selliste mikroobide rakusisesed valgud
Seda nim aeroobseks kääritamiseks: 1. Esimeses faasis toimub suhkru kääritamine etanooliks 2. Teises faasis toimub etanooli oksüdatsioon hapnikuga CO2 ja veeni. Etanoolikääritamises moodustub kõrvalproduktina alati ka glütserooli, mis tekib DAP redutseerimisel NADH-ga. Rohkem tekib glütserooli käärimise algfaasis, kui kk-s on palju suhkrut ja kasv on kiire. Kiirel kasvul kulub rohkem ATPd ja vaja korralikult reoksüdeerida NADHd. Glütserool toimib ka rakus osmoprotektorina. Kui käärimiskeskkonnas on aineid, mis seovad H-aktseptori atseetaldehüüdi, siis suureneb glütserooli moodustumine tugevasti. Sel puhul toimib ainsa H-aktseptorina dihüdroksüatsetoonfosfaat (DAP). Glütserooli tootmine pärmide abil: atseetaldehüüdi sidumiseks saab kasutada Na-H-sulfitit, see reageerib atseetaldehüüdiga, ega saa enam aktsepteerida H 2. Kui kk-da lisada aga neutraliseerivaid aineid, nagu NaHCO3, siis dismuteerub atseetaldehüüd atsetaadiks ja etanooliks
annaabi.ee 
