Londoni konventsioon merereostuse vältimiseks laevadel · 13. novembril 1972. a. võeti Londonis vastu jäätmete ja muude ainete kaadamisest põhjustatud merereostuse vältimise konventsioon. · Osalisriike 86 · Läänemereäärsetest riikidest on Londoni konventsiooni osalised Soome, Rootsi, Venemaa, Poola, Taani, Saksamaa. · 18 november 1992 · Protokoll on globaalne rahvusvaheline leping ja reguleerib rahvusvahelisel tasandil kontrolli jäätmete ja muude ainete kaadamisest põhjustatud merereostuse üle ja selle vältimist. · Protokollis sätestatud põhimõtete rakendamist peeti hädavajalikuks merekeskkonna jätkusuutliku kasutamise tagamiseks.
nende poolt vastuvõetud parandused. Artikkel 51 1. ÜRO peasekretär saab konventsiooni osalisriikidel ning saadab ühtlasi kõikidele osalisriikidele reservatsioonid, mis konventsiooni osalisriigid on ratifitseerimise või ühinemise ajal teinud. 2. Käesoleva konventsiooni eesmärkidega vastuolus olevaid reservatsioone ei ole lubatud teha. 3. Reservatsioonist võib igal ajal loobuda, teatades sellest ÜRO peasekretärile, kes seejärel informeerib kõiki osalisriike. Reservatsioon kaotab jõu päeval, mil peasekretär saab loobumisteate. Artikkel 52 Iga osalisriik võib denonsseerida käesoleva konventsiooni, saates vastava kirjaliku teate ÜRO peasekretärile. Denonsseerimine jõustub aasta möödudes sellise teate kättesaamisest. Artikkel 53 ÜRO peasekretär on määratud käesoleva konventsiooni depositaariks. Artikkel 54 Käesoleva konventsiooni originaal, millest on olemas võrdselt autentsed tekstid araabia, hiina,
a vastu võetud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon on vanim rahvusvaheline inimõiguste kaitse alane leping. Konventsioon sündis reaktsioonina II maailmasõja koledustele ning oli üks osa sõjajärgsetest poliitilistest otsustustest ületada sõjani viinud totalitaarsus ja vastasseis ning ühendada Euroopa ühtsete demokraatlike väärtuste alusel. Iga Euroopa Nõukogu liikmesriik peab aktsepteerima õigusriigi põhimõtteid ning kaitsma inimõigusi ja põhivabadusi. Osalisriike on praegu 47, need on kohustatud tagama konventsioonis määratletud õigused ja vabadused igaühele, kes on nende jurisdiktsiooni all. Konventsioon on suunatud peamiste tsiviil- ja poliitiliste õiguste kaitsele. Praegused liikmesriigid: Albaania (1995), Andorra (1994), Armeenia (2001), Aserbaidzaan (2001), Austria (1956), Belgia (1949), Bosnia ja Hertsegoviina (2002), Bulgaaria (1992), Eesti (1993),
Vaatamata sellele, et andmekatise konventsiooniga kehtestatud üldpõhimõtted on kohaldatavad kõikides valdkondades, on vajadus spetsiifiliste valdkondade, eriregulatsioonide järele olemas. EN on selles osas valinud lahenduseks valdkonnapõhiste soovituste andmise osalisriikide valitsustele. Soovitused võetakse vastu EN Ministrite Komitee poolt ning normitehniliselt ei kohaldata neid riikidele otse, samuti ei saa soovituste täitmata jätmise eest osalisriike karistada. Järgimine on soovituslik. Soovituste andmiseks on ministrite komitee loonud andmekaitse ekspertide komitee. Andmekaitse konventsiooni alusel vastu võetud soovitused Ministrite Komitee on andmekaitse konventsiooni tõlgendamiseks ja osalisriikides ühtse praktika kujundamiseks võtnud vastu järgmised soovitused: Soovitus nr R81(1) automatiseeritud tervishoiuandmebaaside reguleerimiseks Soovitus R83 (10)E isikuandmete kaitsest teadusuuringutes ja statistikas
a vastu võetud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon on vanim rahvusvaheline inimõiguste kaitse alane leping. Konventsioon sündis reaktsioonina II maailmasõja koledustele ning oli üks osa sõjajärgsetest poliitilistest otsustustest ületada sõjani viinud totalitaarsus ja vastasseis ning ühendada Euroopa ühtsete demokraatlike väärtuste alusel. Iga Euroopa Nõukogu liikmesriik peab aktsepteerima õigusriigi põhimõtteid ning kaitsma inimõigusi ja põhivabadusi. Osalisriike on praegu 47, need on kohustatud tagama konventsioonis määratletud õigused ja vabadused igaühele, kes on nende jurisdiktsiooni all. Konventsioon on suunatud peamiste tsiviil- ja poliitiliste õiguste kaitsele. 4 Praegused liikmesriigid: Albaania (1995), Andorra (1994), Armeenia (2001), Aserbaidzaan (2001), Austria (1956), Belgia (1949), Bosnia ja Hertsegoviina (2002), Bulgaaria (1992), Eesti (1993), Gruusia (1999),
a vastu võetud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon on vanim rahvusvaheline inimõiguste kaitse alane leping. Konventsioon sündis reaktsioonina II maailmasõja koledustele ning oli üks osa sõjajärgsetest poliitilistest otsustustest ületada sõjani viinud totalitaarsus ja vastasseis ning ühendada Euroopa ühtsete demokraatlike väärtuste alusel. Iga Euroopa Nõukogu liikmesriik peab aktsepteerima õigusriigi põhimõtteid ning kaitsma inimõigusi ja põhivabadusi. Osalisriike on praegu 46, need on kohustatud tagama konventsioonis määratletud õigused ja vabadused igaühele, kes on nende jurisdiktsiooni all. Konventsioon on suunatud peamiste tsiviil- ja poliitiliste õiguste kaitsele. Praegused liikmesriigid: Albaania (1995), Andorra (1994), Armeenia (2001), Aserbaidzhaan (2001), Austria (1956), Belgia (1949), Bosnia ja Hertsegoviina (2002), Bulgaaria (1992), Eesti (1993), Gruusia (1999),
annaabi.ee 
