Teose teooriast järeldub teiste seas, et maailm koosneb nn monaadidest, kõik eksisteerib piisava põhjusega ning kõik ratsionaalsem ehk reaalsem on parem vähem reaalsest. 1676. a kohtus Leibniz ka suure, saksa ratsionalistist filosoofi, Spinozaga ja seetõttu on mõningaid kahtlusi tema põhimõtete originaalsuses. Kuigi Gottfried imetles tema aru, ei nõustunud ta siiski Spinoza järeldustega, eriti, kui asi puudutas kaasmaalase vasturääkivust kristlikule ortodoksiale. Leibnizi arvamuse kohaselt oli Jumal maailma loonud, kuid oma loometegevuses allus igavestele ideedele. Teaduse arenguks oli Leibnizi arvates vaja teadlaste koostööd, selleks omakorda, aga teaduslikke seltse ja akadeemiaid. Ta oli Preisi Teaduste Ühingu asutajaid 1700. a. ja selle esimene president. Neli korda kohtus ta Peeter I-ga, veenmaks viimast teaduste akadeemia vajalikkuses, mis annab talle olulise osa ka Peterburi Teaduste Akadeemia sünniloos.
et eksiõpetus tekitas sündivas Kirikus lõhesid. Siinkohal tuleks mainida, et hereesia ei tähendanud veel teoloogilist eksimust, aga sai sellise sisu üsna varsti. Hereesiat meile teadaolevas tähenduses käsitleb Peetruse teine kiri. ,,Rahva seas aga sigines ka valeprohveteid, nõnda nagu teiegi sekka tuleb valeõpetajaid, kes vargsi toovad sisse hukutavaid eksiõpetusi"( 2 Pt 2:1). 2 Hereesia kui eksiõpetus vastandus täielikult ortodoksiale, mille alge pärineb jällegi kreeka keelsest sõnast orthôs, mis tähendab ,,õige". Ortodoksia on sellel juhul siis ,,õige jumalateenistus" ja seda edasi arendades õige õpetus ja õige usk. 3 Kirik sai siinkohal jumalikul ilmutusel põhineva ortodoksi hoidjaks ning kirjeldab hereesiat kahel moel. Esimese mõtte kohaselt on hereesia närbuv oks katoliikluse tüve küljes, mida võib tõlgendada erinevalt. Feodaalajastu Euroopas võidi seda tõlgenda nö
Peale reformi kaotavad Rooma ja Itaalia teaduse arengus keskse koha; nüüd muutuvad tähtsaks Oxford, Viin, Heidelberg, Praha, Wittenberg, Genf, London. Saksa renessanss on eelkõige teoloogiline. PHILIPPE MELANCHTON kujunes õpetajaks. Kasutas ära skolastilist traditsiooni, süstematiseeris. Luterlik kirik kujuneb õpetavaks kirikuks, Luterlik ortodoksia. Kaine, ladina terminitega, usuelu. Annab Lutheri asjadele õpetatud kuju. Mõned astuvad radikaalsele ortodoksiale vastu. Müstitsism. SEBASTIAN FRANCK (1500-1545): nii nagu ajalooline Jeesus, on ka ajalooline kirik väline rõivas. VALENTIN WEIGEL: segab Paracelsuse õpetusega. JAKOB BOEHME (1575-1624): sündis Görlitzi lähedal. Õppis kingsepaametis. Selliks olemise ajal matkates luges palju usulist kirjandust, eriti poleemilist. Tutvus Weigeli kirjutistega, Paracelsuse traktaatidega. Hakkas ise agaralt mõtteid levitama. 1599 sai meistriks Görlitzis. Asus kirjutama
annaabi.ee 
