üheselt määratud. Kunstniku teemat käsitledes ei saa jätta kõrvale küsimust: mis ja milline üldse on kunst? Novellis ,,Arthur Valdes" kirjutatakse: ,,Kirjanduse nagu iga muu kunsti piir on määratud inimese enese piiridega. Midagi üle isiku rajade ulatuvat ei suuda keegi korda saata." Selline arusaam käib mõnes mõttes vastu Tuglase teises novellis esitatud mõttele. Loos ,,Poeet ja idioot" lausub Kobras Ormussonile: ,,Sina oled prohvet. Sina oled, kes hüüab sõna maailma nagu tuleleegi. Sina teed imesid, et nad usuksid. Sind nad kuulaksid. Sind kui nad kedagi kuulavad." Sellest tekstist tõuseb jällegi esile arvamus, et kunstniku sõnad ulatuvad üksikisikust kaugemale. See, kumba arvamust peab õigemaks novellide autor ise, jääb lugeja jaoks saladuseks. Lutsu jutustuses ,,Soo" ütleb Toomas: ,,Iga kunstitöö on ilus, igas kunstitöös on luule, ainult väljendusviisilt lähevad nad lahku
Intellektuaalne Marion tunneb ilmselt aukartust külalise poeedi- ja maailmaparandaja- nimbuse ees. Ent see hajub varsti. Kolme tegelase suhete pöördepunktiks on stseen Liisa Savioja kirjaga. Liisa on Marioni kooliõde ja Ormussoni äsjane kaasrevolutsionäär. Teel postkontorist koju targutab Ormusson iseendaks jäämise tähtsuse üle. Liisat on korduvalt välja saadetud, ta on ära põgenenud ja nüüd jälle Siberis, temalt lõikab kaasvestleja ilukõne peene pilkega läbi. See tuleb Ormussonile ootamatult. Ta on seni Marioni ilmetuks pidanud ja vaikselt haletsenud. Nüüd armub ta neiusse ülepeakaela, saab Helena vihaaluseks ja Marionilt korvi. Liedes end naeruväärsest seisukorrast, lahkub Ormusson hädavalega, nagu ootaks teda keegi "prantsuse daam". Päevikromaan laseb autoril panna hinnangute eest vastutama minategelase, kelleks on antud juhul nn autorilähedane tegelane. Felix Ormusson on mõneski mõttes Tuglase kui kirjaniku kriitiline enesepeegeldus
-ta teostes ka N-likke elemente. Nt vaade ülevalt mäelt, mis ka Zarathustras, (sarnane motiiv rahvusromantismile, aga N ja Tuglase idee teine, ei näita ühtekuuluvust, vaid vastupidi, kõrgem tunnetustasand, eraldatus, see milleni mass ei küündi). PS: Kaplinski ,,Ma olen madalal sündinud, kuid madal pole minu kodu..". - kuradi, saatana idee (nt novell ,,Poeet ja idioot"- esseistlik, vähe tegevust, kuid sisaldab Tuglase ideid, et jumala usk on nõrgem. Üliõpilane proovib Ormussonile müüa ahvi skeletti, mida too ei taha, aga kobras ta kõrval palub osta, sest tal on krutsifiks, aga jumalt pole. Ostab ja kaob.), seostub müütilise kuradiga.). Ahv ehk jumal (Kristus kui inimese eellane, madalamal tasemel). Popi ja Huhuu isand kui jumal, ahv võtab tema koha üle, Huhuu valitseb kurjuse ja vägivallaga, kuid see viib hukatuseni, maailm variseb kokku (viide: hävingumüüt, I MS puhkemise allegooria nt..).
annaabi.ee 
