Muusika hoogsa energia ja eredate rütmikujundite poolest on viimast võrreldud Stravinski ,,Petruska" ja ,,Kevadpühitsusega". Bartóki instrumentaalmuusika filosoofilisem ja enimesitatud osa on kirjutatud hilisel loomeperioodil, mis hõlmab helilooja 10 viimast eluaastat. Ta on loonud nii kammermuusikat kui ka instrumentaalkontserte, ent populaarseim tema instrumentaalteostest on 1943. aastal loodud Orkestrikontsert. Teos on kirjutatud suurele orkestrikoosseisule ning orkestripartiide keerukus seab mängijatele suuri nõudmisi. Bartók on paljude folkloorialaste uusimuste autor ning osa neist on valminud koostöös teise väljapaistva Ungari helilooja Zoltán Kodáliga. Dmitri Sostakovits (1906-1975) Sostakovits õppis klaverit ja kompositsiooni Peterburi konservatooriumis. Juba oma lõputöö, 1. sümfooniaga äratas ta tähelepanu nii Vene kui ka lääne muusikaringkondades. Kuni 1930. aastani tegutses mees ka pianistina, kuid peagi nõudis
löökpillidele (1937), meisterlikest suurvormidest veel 2. viiulikonsert ning eriti Prkestrikonsert (1943). Viimane oli kirjutatud 1943. aastal USA-s Sergei Koussevitzky tellimuselBostoni sümfooniaorkestritele ninh selle esiettekanne toimus 1944. aasta detsembris, kui helilooja oli juba haigestunud leukeemiasse. See on viieosaline sümfoonia suurele orkestrile- kolmekordne koosseisu puu- ja vaskpuhkpillile ning suurendatud keelpillikoosseis. Solistide ja orkestripartiide keerukus ning tämbripolüfoonia seavad siin orkestrandile ja dirignedile üsna kõrged nõudmised. Teos on nii komplitseeritud, et kuigi maailma tunnustatuimad sümfooniaorkestrid on alati pidanud auasjaks võtta Orkestrikonsert oma repertuaari, söandasid veel lähiminevikus vaid vähesed sellega suurtel lavadel publiku ees välja tulla. Bartoki viimaseks lõpetatud teoseks jäi 3. klaverikonsert (1945), Vioolakonserdi lõpetas
Viimane loomeperiood Bartóki hilised teosed on tema loomingust kõige filosoofilisemad. Siia kuuluvad 5. ja 6. keelpillikvartett (1934 ja 1939), "Muusika keelpillidele, löökpillidele ja tšelestale" (1936), Sonaat kahele klaverile ja löökpillidele (1937), 2. viiulikontsert (1938) ning Orkestrikontsert (1943). Orkestrikontsert on viieosaline sümfoonia suurele orkestrile – kolmekordne koosseis puu- ja vaskpuhkpille ning suurendatud keelpillikoosseis. Solistide ja orkestripartiide keerukus ning tämbripolüfoonia seavad siin orkestrantidele ja dirigendile üsnagi kõrgeid nõudmisi. Kuigi Bartókit tuntakse peamiselt instrumentaalteoste loojana, on ta kirjutanud ka vokaalmuusikat: laulutsükleid Ungari rahvaviiside ainetel ja koorikompositsioone (kantaat "Cantata profana" 1930). EESTI MUUSIKA. Ärkamisaeg oli üle-euroopaline nähtus, eestlastel oli valida sakslasliku ja veneliku vahel. Ärkamine
annaabi.ee 
