aga kindlasti polnud siis inimest, kes üksinda rahva üle otsustaks. Suure osa elanikkonnast moodustasid vabad maaharijad. Inimesed, kellel endal maad polnud, rentisid selle teistelt või elatasid end sulasteteenijate, käsitööliste või kaubitsejatena. Ühiskonna madalamal astmel olid orjad. Nad mängisid suurt rolli majapidamistes, nende hulgas võis olla nii sõjaretkedel vangi langenud, orjaturgudel ostetuid, kui ka kohalikke. Eestlased arvasid enne ristiusu vastuvõtmist, et loodus on täis üleloomulikke olendeidö. Läänemeresoomlased austasid väga esivanemaid, keda arvati mõjutavat pereliikmete elu ka pärast surma. Muinasaja lõpuks oli välja kujunenud nii Eesti ala maakondlik kui ka kihelkondlik jaotus. Enamikes kihelkondades oli vähemalt üks linnus. Linnused olid poliitilised keskused, mingil ajal elasid
"Onu Tomi onnike" ilmus 1852. aastal ja kogu maa lõi kihama. Põneva jälitusloo, poliitilise agitatsiooni ja moraalse üleskutse segu tabas täpselt Ameerika valupunkti. Raamatut loeti kas vaimustatud nõusoleku või vimma ja ängistusega. Ühed tundsid meeleheitel olles Tomile, Elizale, Topsyle ja teistele mustanahalistele kangelastele kaasa, teised needsid autori maapõhja, sest tema kirjeldused inimvääritust elust orjaturgudel ja puuvillaistandustes olid nii tõepärased. Oli tunda kodusõja lähenemist. Ilmusid "Onu Tomi onnikesele" vastanduvad romaanid, kuid need ei leidnud vastukaja. Harriet Beecher-Stowe ei kahetsenud midagi. Ta tunnistas, et jumal ise juhtis tema kätt. Raamatut müüdi miljoneid eksemplare, see erutas Ameerika meeli ja kujundas kodusõja vastasleerid. Lisaks sellele aitas teos rahahädast välja suure lastearvu tõttu pidevalt kitsikuses elava Stowe´de perekonna.
On ka teine versioon, kuidas võis Spartacus gladiaatorikooli sattuda. Väga võimalik, et ta oli Rooma vägede teenistuses, kuid oma tugeva ja kangekaelse iseloomu tõttu võis ta kergesti ülemaga riidu minna ning tema juurest põgeneda. Seejärel võeti ta aga kinni ning toimetati karistuseks võitlejate-surmaminejate kooli. Gladiaatorikool asus väikelinnas Capuas Napoli lähistel. Capuas paiknes palju sõjameeste kasarmuid, kus hoiti sõjavange ja põgenenud orje. Osa neist müüdi maha orjaturgudel, teatud hulk aga valmistati ette gladiaatorite võitlusteks, mida esialgu korraldati kuulsate ja kõrgemast soost roomlaste matuste puhul, hiljem ka lihtsalt niisama, elanike lõbustamiseks. Elu kasarmutes oli raske, toit kasin ja igapäev pidid noored mehed minema kinnisele liivaga kaetud areenile ja võitlema relvastatud instruktorite valvsa pilgu all puumõõkadega. Päris võitlus toimus rauast mõõkadega. Mida parem oled, seda suurem on võimalus ellu jääda. Kas võidad sina või
töötasid sulastena. Orjad (tlatlacotin) olid põhiklassidest allpool. Neid oli 2 liiki. Asteeke tehti orjaks kas karistuseks kuriteo eest või müüs ta end orjaks vaesuse tõttu. Asteegist ori võis end kas vabaks osta või vabaneda, abielludes pärast peremehe surma lesega. Mitteasteekidest orjad olid sõjavangid ja neid ootas surm ohvrialtaril. Mõlema orjade liigi arvukus kasvas ajapikku, sest riik tarvitas rohkesti tööjõudu ja vajas ka ohvreid. Esimesi hangiti orjaturgudel, teisi sõjakäikudel. Sõjaväeteenistus oli kohustus ja auasi. Kuni 150 tuhandest mehest koosnev sõjavägi kutsuti kokku vaid sõja ajaks. Oli ka kutseline palgasõjavägi, kes teenis linnades ja garnisonides. Iga linnriik pani välja oma üksuse ja varustas seda. Väeosasid juhtisid kutselised ohvitserid (tlacateccatl), kes olid kas tecuhtlid või vapruse eest seisuses ülendatud macehualli klassi liikmed. Nad kuulusid jaaguaride
annaabi.ee 
