Rousseau arvates ei tohiks joosta iga lapse kukkumise, katkise põlve või verise nina pärast kohale. Laps peab valu tundma õppima. Soodustada tuleks laste mänge. Hoolitseda tuleks selle eest, et lapsed rõõmu tunneksid. Ainult see inimene viib oma tahte läbi, kes selle teostamisel teiste inimeste abi ei vaja. Tõeliselt vaba inimene tahab ainult seda, mida ta võib, ja teeb seda, mis talle meeldib (Emile, lk127). Laps peab olema sõltuv, kuid siiski vaba orjalikust sõnakuulmisest: ta peab paluma, mitte käskima. On olemas kaht liiki sõltuvust: asjadest ehk loomulik ja inimestest ehk ühiskondlik. Ei tohi täita ühtki lapse soovi sellepärast et ta midagi tahab, vaid ainult siis, kui tal seda tõesti on vaja. Keelud olgu kindlad ja tagasivõetamatud, kuid neid ei tohiks olla palju. Rousseau küsib: kas teate, missugune on kõige kindlam abinõu teie last õnnetuks teha? See on see, kui me harjutame teda kõike saama
nüüd sai kunstnikkude ideaaliks, ja sellepärast kannabki kogu see liikumine klassitsismi nime. Kuid klassitsismi juured peituvad veel sügavamal, ja seda mõistet laiemalt võttes, võiks rääkida klassitsismist kui liikumisest, mis juba renessanss-ajast alates on kestnud aastasadasid. Sest ju ka renessanss tugenes väga tunduval määral antiikkunstile ja eriti kõrgerenessanssi-ajal oli antiikkunsti elustamise püüd kaunis intensiivne. Orjalikust antiigi jälgimisest, täielikust antiikse ehituskunsti uuestielustamisest ei võinud olla muidugi mingit juttu; olid ju praktilise elu nõuded hoopis teised ning virgunud itaalia kunstigeeniuse tung uue ja iseseisva poole küllalt tugev. "Renessanss pole antiiki kunagi teisiti käsitlenud, kui väljendusabinõuna oma iseseisvate ehitusideede jaoks" (Burckhardt). Siiski oli üksikuid meistreid, kes
Niipea kui ta kõndima õpib, toetame teda ainult kivisel pinnal, et teda võimalikult kiiresti sealt ära viia. Iga päev viibib ta väljas murul mängides. Seal võib ta vabalt joosta ja hullata, seal võib ta kukkuda- seeläbi õpib ta jälle üles tõusma. Ta saab nii mõnegi muhu, on aga sellele vaatamata alati rõõmus. Ta peab olema laps; ta peab tundma oma nõrkust, aga selle all mitte kannatama, ta peab olema sõltuv, aga siiski vaba orjalikust sõnakuulmisest, ta peab paluma, mitte käskima. Ta alistub teistele ainult oma vajaduste tõttu, sest neil on paremini teada, mis temale on kasulik või kahjulik. Kellelgi pole õigust käskida lapsel teha seda, mis ei ole temale kasuks. Kuidas suhtuda laste sõltuvustesse? On olemas kaht liiki sõltuvust: asjadest ehk loomulik ja inimestest ehk ühiskondlik. Hoidke laps sõltuvuses ainult asjadest, siis jälgite kasvatuses looduse seadusi. Ei tarvitse keelata paha
annaabi.ee 
