kommunismi, sotsialismi, fasismi, rahvusriikluse, Kristuse, isamaaluse ja monarhismi ideede pooldajaile, iga ühele oma värvi järgi, seda enam, et selle lipu all klasside juhid ei saa mainitud ideede maski all asuda rahvast hävitama, tapma ja riisuma, vaid peavad töötama kooskõlas riigi ülesehitamisel, samuti nagu selle lipu 7-päikesevärvi on kooskõlas üksteisega. Praegune (1934) lipp ei ütlevat rahvale midagi, vaid tuletavat meelde õudset orjaaega.[7] Selle harmoonilise lipu all ja hinge ülendava hümnide-hümni helide saatel kogu eesti rahvas ja ta sugu, erinevate klassidega, on üksteisele vennad ja õed ning on üks pere, samuti annavad Taara tammikul Kalevi tütardena ja poegadena teineteisele kätt. Lipu värvidel olid järgmised tähendused: Kommunism punane Sotsialism punakas-kollane Fasism kollane Demokratism roheline Inimkonna Religioon helesinine Rahvusriiklus sinine Isamaalsus lilla
Tunduvalt odavam on ööbida hostelites, kus hinnad algavad umbes 250 kroonist ja selle eest saab küll vaid voodi Jõulud Jamaical - Tähistatakse üldjoontes sarnaselt teistele maadele, kuid on mõned iseärasused. Religioosne tähistamine - inimesed viibivad palju kirikus, palvetavad või osalevad spetsiaalüritustel. Usuelule pannakse tunduvalt rohkem rõhku kui näiteks USA-s. Jonkanoo-pidustused - traditsioon ulatub tagasi orjaaega. Kostümeeritud paraad tänavatel, vaatajatelt võetakse vastu kingitusi. Boxing Day - 26. detsember. Tähistamine pärineb inglatelt. Rahulik päev, viimane päev koos perekonnaga. See on ka riigipüha. Jootraha. Kõik jamaikalased on meeledi nõus teilt alati raha vastu võtma. Tasu oodatakse sageli ka igasuguse informatsiooni eest. Restoranides antakse jootrahaks 10-15% arvest, kui seda pole juba arvele lisatud. Blue Montaini tippu ronimisel peaks kasutama giidi abi
Kreutzwald on «Kalevipojas» ära kasutanud ainult ühe osa eesti folkloorist, hiiu muistendid, kuid kõik need kratid, puugid ja kogu see värk, mida on tohtutult palju kogutud, on kõrvale jäänud. Ega inimene suuda seda välja mõelda, mille vanarahvas on välja mõelnud. Need on ikka nii jubedad asjad, mida eestlased on üksteisele rääkinud. Nii see «Rehepapp» sündiski. Mõni loeb seda kui eestlaste ühist raamatut: kui kanged ja vägevad meie esivanemad ikka olid. Üldiselt on ju orjaaega kujutatud mustades toonides. Eestlane oli selline hallis kasukas talupoeg, kes sai mõisas peksa. Nina oli tal kogu aeg verine ja kõht tühi. Käis ja hädaldas ja vingus. Mõtleme näiteks Vilde või siis Liivi «Varju» peale. Eestlased olid teenijarahvas, aga võim oli nende käes, sest aidavõtmed olid nende käes. Teistpidi on see kurb raamat, sest midagi toredat ei ole, kui maailm on nii madal ning
annaabi.ee 
