Divergentse mõtlemise väljundiks on mitu võrdväärset lahendusvarianti. Tavaliselt hinnataksegi kreatiivsust väljapakutud lahenduste hulga põhjal. 12. Millised on kolm mõtlemisprotsessi on Guilfordi järgi vajalikud loomingulisuse avaldumiseks? Toetudes oma intellektimudelile, tegi Guilford (1959) üldistuse, et loomingulisuseks vajalik divergentne mõtlemine väljendub mõtlemisprotsesside voolavuse, paindlikkuse ja originaalsusena. See tähendab, et väga loomingulisi isikuid iseloomustab kiire ideede produtseerimise võime (ideede voolavus), võime hõlpsasti vabaneda senisest arutlusviisist, et läheneda probleemile uuel viisil (paindlikkus) ja võime produtseerida tõeliselt uudseid ideid (originaalsus). 13. Kas andekus ja loomingulisus on sünonüümid? Ei. 14. Kui ei ole sünonüümid, siis kas andekus või loomingulisus on Renzulli järgi laiem mõiste?
Kõige sagedamini eristatakse sügavat ja pinnapealset õppimist. Loomingulisuse mõiste ja selle mõõtmine. Sageli ongi kõige levinumaks lähenemiseks kujunenud loomingulisuse samastamine divergentse mõtlemisega. Divergentne ehk lahknev mõtlemine kujutab endast aga arutlust, millel on mitu võrdväärset lahendusvarianti. Guilfordi teooria järgi väljendub divergentne mõtlemine mõtlemisprotsesside voolavuse (ideede paljususe), paindlikkuse (kui palju on erinevaid lahendusi) ja originaalsusena (ainulaadsus). Mõõtmine - Loomingulisuse mõõtmise alased tööd pärinevad põhiliselt E. Torrance’ilt, kes lõi rea teste divergentse mõtlemise mõõtmiseks. Need testid jagunevad kaheks põhitüübiks: verbaalseks ja graafiliseks. Verbaalses testis palutakse testitaval võimalikult palju erinevaid lahendusi. Graafilises testis lastakse testitaval harilikult moodustada elementidest kujundeid.
D.W. MacKinnoni (1962) uurimused on vast kõige tõesemad praktilise loomingulisuse mõiste avamiseks, kus mitmesugused tööalade esindajad iseloomustasid töökaaslasi loomingulisuse astme alusel. Siis võrreldi loomingulisuse astmeid isikuomadustega ja analüüsi tulemusel MACKINNON jõudis järeldusele - kutsealane loomingulisus avaldub 3-mes mõõtmes: mõtlemise originaalsusena (uudsusena, erakordsusena tööprotsessis), tööprodukti adaptiivsusena (seostub tegelikkusega või annab lahenduse mõnele reaalsele probleemile) ja produkti realiseeritavusena (produktis kajastav mõte on püsiva väärtusega, edasi arendatav ja täies ulatuses rakendatav). Uuemas käsitluses on 2 viimast mõõtet kokku liidetud nende raske eristatavuse tõttu.
annaabi.ee 
