sümfoonias. Alates Sümfooniast nr. 4 ("Magma") iseloomustab Tüür oma muusikat mõistega "vektoriaalne meetod": "Olulisim erinevus varasema lähenemisega võrreldes on see, et rohujuure tasandil on kogu kompositsiooni aluseks nn. algkood, geen, mis muteerudes ja arenedes moodustab sidusalt kogu teoses esineva materjali. Olulist rolli mängib häälte juhtimises erinevate suundade ja "kurvide" asend üldisel "kaardil". See süsteem on võrdlemisi vabalt käsitletav, oluline on põhilisest organiseerimisprintsiibist lähtumine. Esimene puhas näide on "Oxymoron". Kõik järgnev ("Aqua", "Meditatio", Viies sümfoonia, "Noesis"-topeltkontsert klarnetile ja viiulile., Klaverikontsert, "Strata" (Kuues sümfoonia), ("Prophecy") on vektoriaalse mõtlemisega kirjutatud." Läbimurdeteoseks kujunes 1989. aastal valminud "Insula deserta", mille esiettekandele Soomes (Keski-Pohjanmaan Kammerorkester Juha Kangase juhatusel) järgnesid mitmed välistellimused nii Soomest kui kaugemalt. 2001
arenedes moodustab sidusalt kogu teoses esineva materjali. Miks vektoriaalne? Olulist rolli mängib häälte juhtimises erinevate suundade ja "kurvide" asend üldisel "kaardil". Tajun neid vektoritena, mis määratud intervallidega (mida omakorda tähistavad arvujadad). Igal juhul on kõlaline resultaat (eriti harmoonilises plaanis) väga erinev niinimetatud eelmise kümnendi "metakeelsetest" püüdlustest. See süsteem on võrdlemisi vabalt käsitletav, oluline on ikkagi põhilisest organiseerimisprintsiibist lähtumine. Esimene puhas näide on "Oxymoron". Kõik järgnev ("Aqua", "Meditatio", Viies sümfoonia, "Noesis", Klaverikontsert, "Strata" (Kuues sümfoonia), "Prophecy", ,,Pietas" (Seitsmes sümfoonia), Kaheksas sümfoonia) on vektoriaalse mõtlemisega kirjutatud." Erkki-Sven Tüür õppis löökpillimängu ja flööti G. Otsa nim Tallinna Muusikakoolis (19761980) ning kompositsiooni professor Jaan Räätsa juhendamisel Tallinna konservatooriumis (19801984)
Olulist rolli mängib häälte juhtimises erinevate suundade ja "kurvide" asend üldisel "kaardil". Tajun neid vektoritena, mis määratud intervallidega (mida omakorda tähistavad arvujadad). Igal juhul 2 on kõlaline resultaat (eriti harmoonilises plaanis) väga erinev niinimetatud eelmise kümnendi "metakeelsetest" püüdlustest. See süsteem on võrdlemisi vabalt käsitletav, oluline on ikkagi põhilisest organiseerimisprintsiibist lähtumine. Esimene puhas näide on "Oxymoron". Kõik järgnev ("Aqua", "Meditatio", Viies sümfoonia, "Noesis"-topeltkontsert klarnetile ja viiulile., Klaverikontsert, "Strata" (Kuues sümfoonia), "Prophecy") on vektoriaalse mõtlemisega kirjutatud." Läbimurdeteoseks kujunes 1989. aastal valminud "Insula deserta", mille esiettekandele Soomes (Keski-Pohjanmaan Kammerorkester Juha Kangase juhatusel) järgnesid mitmed välistellimused nii Soomest kui kaugemalt.
annaabi.ee 
