Loometeel IV perioodi I Neoklassikaline hõlmab õpingute aja. Parimad teosed Solfedzo segakoorile, kantaat Aed, 2 sonatiini jm. II Dodekafooniline ja neoklassitsistlik, tuntuimad teosed: Tsellokontsert ,,Pro et contra", Collage BACH teemale(tähtnimed) sümfoonia no 1 ,,Polüfooniline" ,,Perpertum mobile", ,,Pari intervallo", ,,Credo". sel perioodil kasutas võtteid, mis iseloomulikud barokiajastule III Üleminekuperiood 1968-1976 uuris põhjalikult Gruusia rahvamuusikat, edasi huvitus orelimuusikast, uute otsingute ja leidmiste ajajärk, muusikalise küpsuse saabumise aeg IV periood "Tintnabuli ja modernism", algab 1976/77. Algab Hortus Musicuse kontserdiga, mil kanti ette Pärdi teos Tintinnabuli, see tähendab üksteisega ühendatud hääles kellukesi, mis kutsuvad munki kloostris palvusele ja muudele tegevustele, P-le tähendas see meditatsiooni, iga heli väärtustavat stiili, kus domineeris. 3kõla, sellest lähtub diatooniline muusikamaterjal. töhtsad
Homiliuse ning pärast viimase surma 1908. a. Jacques Handschini klassis. · Pärast Kaansoo vallakooli läks Saar Suure-Jaani kihelkonnakooli, kus · Homiliuselt sai ta tugeva klassikalise muusika baasi, Handschin andis Südale koolmeistriks oli Joosep Kapp. põhjaliku ülevaate ka prantsuse ja saksa uuemast orelimuusikast (Franck, Reger). · 1901-1908 õppis Mart Saar Peterburi konservatooriumis Louis Homiliuse oreliklassis, mille ta lõpetas hõbeaurahaga. · Süda oli silmapaistev orelikunstnik. · Suvevaheaegadel 1904. ja 1907. a
ja Bruno Walteri juhatusel. KONTSERTTEGEVUS Bruno Luki esimesed ülesastumised publiku ees leidsid aset 1920. aastatel Tartu Kõrgema Muusikakooli õpilasõhtutel Bürgermusse saalis ning Berliini Kõrgema Muusikakooli õpilaskontsertidel. Esimesed iseseisvad sooloõhtud toimusid Berliini Kõrgema Muusikakooli õpilasena 1931. aastal Riias ja Tartus. Kava sisaldas Beethoveni, Chopini, Brahmsi ja Vitolsi klaverimuusikat ning Liszti seadeid Bachi orelimuusikast. Tolleaegne kriitika oli pianisti suhtes soosiv. Leiti, et tegemist on juba väljakujunenud muusikuga, kes valdab suurepäraselt tehnikat ning suhtub tõsiselt esitatavatesse teostesse. Negatiivseks peeti lüürika vähesust mängus. Karl Leichteri hinnangul oli Luki mäng võrdne välissolistidega, mis tõstis ta siinsete pianistide hulgas esikohale. 1930. aastate lõpus esines Lukk juba segakontsertidel, mängis mitmesugustes
annaabi.ee 
