tekkimist, osalt selleks, et kasutada seda sõjapidamises. Teisalt võis Plettenbergi ajal 10 märgata ka talupoegade seisundi halvenemist. Kui 1501.1502. aasta sõja ajal venelastega oli orduväes veel palju talupoegi, siis 1507. aastal keelati talupoegadel relvade kandmine. Pärast Plettenbergi surma 1535. aastal ei õnnestunud järgmistel ordumeistritel siselahkhelisid enam ära hoida. Üldine tähelepanu maa kaitsevõime säilitamisele nõrgenes ning Liivi sõja puhkedes olid kohalikud maahärrad eelseisvateks sündmusteks halvasti ette valmistatud. Oma osa selles oli ka orduriigi iseärasustel. Kui teistel Saksa Ordu aladel oli ordu struktuur 16. sajandi alguseks muutunud ning osalt kokku sulanud ilmalike institutsioonidega, siis Liivimaal püsis see struktuur edukalt oma keskaegsel kujul, st.
,,Tartu maks" Tuli tasuda Tartu piiskopkonnal Vene tsaarile üks mark aastas iga elaniku pealt. ,,Tartu maks" ei olnud tegelikult sõja põhjuseks, see oli vaid ettekääne. Tegelik sõja põhjus oli hoopis oma võimu ja maaalade suurendamise eesmärk. Algus 22 jaanuaril 1558 tungisid Vene väed Tartu piiskopkonda. See lühiajaline sõjakäik oli rohkem hirmutamiseks. Vastulöök jäi andmata, sest maahärrad mõtlesid vaid oma valdustele ja ordumeistritel ei õnnestunud vajalikku väge kokku koguda. Peale esialgset sõjakäiku saadeti ordule kiri, et kui raha ära makstakse, siis saab rahu. Raha aga kokku ei saadud ja rahu ei tulnud. 1558.a. kevadel alustasid Vene väed juba pealetungi Liivimaa täielikuks alistamiseks. Aprilli esimestel päevadel algas Narva piiramine. Narva alistus mai keskpaiku ja seda väga soodsate tingimustega. Linn olulist kahju ei saanud, kui see juba oli alistunud. Kõik kes tahtsid võisid linnast lahkuda
sajandil vabad talupojad seega kogu ühiskonna õigusvõimeline hierarhia. Lisaks ürikutele ka kirjadel jm allkirja asemel, uusajal aga selle kõrval, tänapäevani. Et pitsat satuks ainult õigetesse kätesse, võeti mitmeid meetmeid: pitsatihoidja, laegas mitme võtmega jne. Pitsatiõigus 13. sajandi kanooniline õigus (glossaatorid) väitis, et pitseerimisõigus on paavstil, keisril, kuningatel, kardinalidel, legaatidel, piiskoppidel, ordumeistritel, suurte kloostrite abtidel; ilmalikest vürstidel, notaritel, institutsioonidest ordul, toomkapiitlil, maksuvabadel kloostritel. Saksa tavaõigus - shvaabi peegel 1274-75 - ütles aga, et igaüks võib oma asjas pitserit kasutada, seevastu võõras asjas ainult paavst, keiser, kuningad, vürstid, kõik kloostrid ja konvendid, linnad (kui neil on maahärra kinnitatud pitsat ja ainult oma kodanike asjus), kohtunikud kohtuasjus. Võõras asjas kasutati pitserit:
annaabi.ee 
