üksteist askeesiga ületada. Tekkisid kloostrid oma ühiselureeglitega. Kerjusmungaordud- Kerjusmungaordud hakkasid tekkima alates 13.sajandi algusest vastureaktsioonina kirikuelu ilmalikustumisele ja ketserlusele. Paljudele ei meeldinud varasemate kloostrite (benediktlaste) liigne rikkus ja ilmalikele sarnanev elulaad. Samuti jäid maal asuvad kloostrid eemale 11.sajandist taastekkinud linnadest ja sealsest usuelust. Kerjusmunkadel ja ordudel ei tohtinud olla varandust, nad pidid elatuma füüsilisest tööst ja almustest ning ühitama kloostrielu usu levitamisega. Aja jooksul kerjusmungaordud järk-järgult kaugenesid totaalsest vaesuse põhimõttest (said annetustena maid ja varandusi). mungaordud, kelle seast suurima tuntuse ning mõju saavutasid dominiiklased. Alustanud põliselanike kaitsjaina, muutusid nad peagi suurmaaomanikeks, kes kasutasid oma valduste harimiseks põliselanike tööjõudu
Sõjad lõppesid Augsburgi usurahuga aastal 1555. ''Cujus regio, cjus religious'' kelle võim, selle usk. Martin Lutheri usupuhastusideed levisid ka mujale. 38) Vastureformatsioon See oli katoliku kiriku hüüd takistada kirikulõhet ja tuua tagasi protestantlikud piirkonnad paavsti võimu alla. Selleks taastas paavst inkvisitsiooni. Tehti keelatud raamatute nimekiri. Need raamatud hävitati. Rajati jesuiitide ordu. Selle rajajaks oli Hispaania munk Ignatius Loyola. Nende ordudel puuduvad kloostrid ja mungarüüd. Nad elavad omaenda kodudes, kuid pidid andma mungatõotuse. Nad pidid tooma ketserid tagasi emakiriku juurde.Jesuiitidest said enamiku Euroopa valitsejate pihiisasid. Kiriku kaasajastamiseks kutsuti kokku Trento kirikukogu. Hakati rajama vaimulike koole ehk seminare. Tänu vastureformatsioonile tekkisid. Prantsusmaa ususõjad. Seal olid prantsuse kalvinistid ehk hugenotid. Nad sõdisid katoliiklaste vastu. Nende mõlema pingehetk oli 24
/Tamm, lk 38/ Majanduskeskused koosnesid mujal Euroopas tavaliselt hajusalt paiknenud puuhoonetest, millede hulka kuulus enamasti ka kabel, seda nii Lääne-Euroopas kui ka Skandinaavias. Puuhoonete tõttu 4 on keskaegsetest majanduskeskustest vähe varemeid ja muid jälgi jäänud. /Markus 2009, lk 9/ Eestis olid ka majanduskeskused kindlustatud. Veidi tahaksin peatuda kloostrite matmiskommetel, mis olid ühised kõikidel ordudel. Piisava ruumi korral maeti klausuuri sisse, siseõue või kiriku põranda alla; ruumipuuduse korral maeti väljapoole müüri äärde kloostrikalmistule. Tihtilugu maeti ilma kirstuta, matuste sügavus alla meetri. Reeglina hauapanuseid ei olnud. Nii nagu muu ruumijaotusegi korral, kehtis ka matustel reegel - vaimulikud ida poole, ilmalikud lääne poole. Palju aadlikke ja linnakodanikke laskis end parema hingeõnnistuse lootuses kloostrite juurde matta. /Tamm, lk 119-123/
oli Jutlustajate Vendade ordu. Kerjusordude konvendid rajati linnadesse, inimeste keskele. Tollaste kiriklike ideoloogiliste vastasseisude oluliseks teemaks oli vaesus: küsiti, kas kirikule on kohane olla rikas ja kas õiglane on aadlikest piiskoppide jõukus ja pillav elulaad, kerjusordude liikmed loobusid aga omandist. Nad pidid ennast ülal pidama kerjates sellest, mida inimesed neile andsid. Reformatsiooni ajal sai varapuudus neile saatuslikuks: vanematel ordudel oli majanduslik baas, kerjusmungad aeti aga linnadest välja. Kerjusordusel oli tsentraliseeritud ülesehitus, need jagunesid provintsidesse. Vanade ordude puhul nõuti, et munk oleks ühes kohas paigal, kerjusmunkade puhul oli ette nähtud munkade asumine ühest konvendist teise Dominiiklased arendasid teoloogiat ja kui 13. saj said alguse teoloogilised ülikoolid, siis needki kuulusid dominiiklastele. Studium generale dominiiklaste koolid, mis ei jäänud
annaabi.ee 
