sajandil, kuid nende õige tõlgitsus pidi järgnema alles kahe aastasaja pärast. Enne pidi lahendust leidma küsimus, mis kinnistähed üldse on. Teati, et tähed on Maale palju kaugemal kui Päike ja et Päikese suurus on võrreldav tähtede omaga. William Herschelil õnnestus esmakordselt vaatluste abil tõestada, et on olemas üksteisega füüsiliselt seotud kaksiktähtede paare; varsti ilmnes, et neis paarides sünnib liikumine üksteise suhtes kinnistes ellipsikujulistes orbiitides ning et seal tähed on seotud tungiga, mis on ilmselt identne raskustungiga. Kaksiktähed osutusid päikesesüsteemi analoogideks, selle vahega, et seal üks planeet on ka isehelendav päike. Leidub isegi niisuguseid süsteeme, kus kolm ja rohkem päikest on seotud ühte - need on kolmik-ja mitmiktähed. Kaksiktähtedes avastatud liikumised andsid Newtoni gravitatsiooni seadusele hiilgava tõenduse. Just
sajandil, kuid nende õige tõlgitsus pidi järgnema alles kahe aastasaja pärast. Enne pidi lahendust leidma küsimus, mis kinnistähed üldse on. Teati, et tähed on Maale palju kaugemal kui Päike ja et Päikese suurus on võrreldav tähtede omaga. William Herschelil õnnestus esmakordselt vaatluste abil tõestada, et on olemas üksteisega füüsiliselt seotud kaksiktähtede paare; varsti ilmnes, et neis paarides sünnib liikumine üksteise suhtes kinnistes ellipsikujulistes orbiitides ning et seal tähed on seotud tungiga, mis on ilmselt identne raskustungiga. Kaksiktähed osutusid päikesesüsteemi analoogideks, selle vahega, et seal üks planeet on ka isehelendav päike. Leidub isegi niisuguseid süsteeme, kus kolm ja rohkem päikest on seotud ühte - need on kolmik-ja mitmiktähed. Kaksiktähtedes avastatud liikumised andsid Newtoni gravitatsiooni seadusele hiilgava tõenduse. Just kaksiktähtede uurimised
umbes 4 miljardi aasta eest üks sissetungija. Sumerid nimetasid teda Nibiruks, baüloonlased oma peajumala auks aga Marduk´iks. Ta sisenes Päikesesüsteemi maailmaruumist ja meie taevakehad aheldasid ta meie süsteemi. Nibiru/Marduki orbiit on retrograadne ja tugevalt elliptiline ning sumerite järgi tuleb ta Päikese lähedusse iga 3600 aasta järel. Teadus senini Nibirut avastanud ei ole, kuid uurides häireid planeetide orbiitides on jõutud järeldusele, et kuskil peab olema suure massiga taevakeha ja on välja arvutatud selle oletatav orbiit. Sumerite kirjeldus kaheteistkümnendast planeedist: Tänapäeva teadus on jõudnud järeldusele, et Päikesesüsteemi kujunemisel võisid olla aluseks võimsad kosmilised katastroofid. Sama väidavad sumerid juba 6000 aasta eest. Sumeri tekstide kordusi leiame Genesises, Piibli Lauludes ehk Psalmides, Saalomoni õpetussõnades, Hiiobi ja paljudes teistes raamatutes
Vaid tugev gravitatsiooniväli ja hiigelsuur tihedus eristavad teda planeedist. Kui palju peidab maailmaruum kustunud tähti, musti kääbuseid? Nende arvu on raske hinnata, sest avastatud pole neist ühtegi. Sellest hoolimata võivad on moodustada märgatava osa Galaktika kogumassist. Isegi Päikesel võib olla selline nähtamatu kaaslane. Massilt ei saa see siiski olla Päikesega samas suurusjärgus, sest siis põhjustaks ta ilmseid häireid planeetide orbiitides. Kääbustähed võivad olla ka väiksema massiga. Vähim mass, mille puhul saavad tuumareaktsioonid tähe sisemuses alata, on sajandik Päikese massist. (Planeeti Jupiter on niisiis olnud lähedal täheks ühendamisele!) Paari aasta eest avaldas üks ameerika teadlane arvutused, mille järgi Päikesel võiks olla nähtamatu kaaslane massiga umbes sajandik Päikese massi, mis asub tuhandeid kordi kaugemal kui Maa. Kaugeima tuntud planeedi Pluuto keskmine kaugus Päikesest on umbes
liikumist tähtedevahelises ruumis, ning tema poolt vähese materjali põhjal määratud Päikese ruumliikumise siht - Hercules'e tähtkuju poole - osutub üldiselt õigeks ka nüüdisaegsete täielikumate andmete alusel. William Herschelil õnnestus ka esmakordselt vaatluste abil tõestada, et on olemas üksteisega füüsiliselt seotud kaksiktähtede paare; varsti ilmnes, et neis paarides sünnib liikumine üksteise suhtes kinnistes ellipsikujulistes orbiitides ning et seal tähed on seotud tungiga, mis on ilmselt identne raskustungiga. Kaksiktähed osutusid päikesesüsteemi analoogideks, selle vahega, et seal üks planeet on ka isehelendav päike; leidub isegi niisuguseid süsteeme, kus kolm ja rohkem päikest on seotud ühte - need on kolmik-ja mitmiktähed. Kaksiktähtedes avastatud liikumised andsid Newtoni gravitatsiooni seadusele hiilgava
annaabi.ee 
