Tartu, 2016 Liitlased kui ka oponendid Minu essee räägib liitlastest ja oponentidest mitmel tasandil. Ühelt poolt jagan lavastuse tegelased gruppidesse sotsiaalse kuuluvuse järgi. Teisalt jagan nad gruppidesse selle järgi, kas nad on näidendis ja stseenides üksteist toetavad, üksteisele sarnased või hoopiski oponeerivad. Kolmandaks uurin lähemalt lavastuse kahte paari – Indrekut ja Marit ning Isabellat ja Flaviot. Analüüsin seda, miks on on nad üksteise jaoks nii liitlased KUI KA oponendid. Siin ütlen selgituseks kohe ära, et võtan Isabellat ja Flaviot kui naise ja mehe prototüüpe. Minu jaoks ei olnud nad siiski reaalsed tegelased. Nad olid reaalsed raamatutegelased ja laval suhtlesid vahepeal ka teiste tegelastega. Kõik vaatlused visuaalsetest ja auditiivsetest
-) Kriitiline teadus tuletab meile meelde, et inimene on sisimas vaba olend. (Siin on tajuda Heideggeri eksistentsialismi). -) Inimesel on vabadus olemasolevaid tõsiasju eitada ja elimineerida. -) Tõsiasjad võivad vaid viidata teatud suunas, kuid meil pole põhjust tingimata seda suunda jälgida. Me võime vastu hakata. -) Kriitiline teadus otsib alternatiive. Need alternatiivid on nõrgad ja haavatavad, kuna nad on vastuolus avaliku arvamusega ja oponeerivad sellele. -) Kriitiline teadus on visioonäärne. Siin vaadatakse üle argipäeva horisondi. -) Just sellepärast hindavad mõned uusmarksistlikud filosoofid juutlik-kristlikku traditsiooni positiivselt. (Horheimer, E.Bloch). -) Usk Jumalariigi ilmumisse pole midagi muud kui rahulolematus olemasoleva maailmaga, igatsus teistsuguse järele, kangekaelne veendumus, et asjad võivad olla ka teisiti. 1.Ühiskonna analüüs. Koos näiva demokratiseerumisega manipuleeritakse tegelikult
tuleb distsipliini kesksed kontseptsioonid, terminoloogia ning nende vastuolude eredaimaks näiteks. Eesti praktikutele, nende teoreetilised alused (2002, 409-410). üliõpilastele ning õppejõududele on saksa sotsiaalpedagoogika Reyeri hävitavale kriitikale sotsiaalpedagoogika areng märguandeks, et üksnes kvantitatiivne juurdekasv mistahes kontseptsiooni aadressil oponeerivad Werner Thole ja aspektis ei tugevda sotsiaalpedagoogikat, kui sellega ei kaasne Michael Galuske (2003). Sarnaselt Lüdersi ja Winkleriga püüd teoreetilise ja kontsepluaalsfitühisuse poole. ; Käesoleva (1992) leiavad Thole ja Galuske, et alates 1970. aastatest on artikli sissejuhatuses kirjeldasin lühidalt tagajärgi, milleni j on
annaabi.ee 
