Haiglanakkused Anastassia Gerassimova Sofia Tsvetkova Aleksandra Gergeljuk Sofja Karhanina Õ16kj Haiglanakkused levivad kateetrite ja kanüülide kaudu Haiglatekkene infektsioon on nakkus, mille patsient saab haiglas olles. Kõige sagedasemad haiglatekkeliste infektsioonide liigid on alumiste hingamisteede infektsioonid, operatsioonipiirkonna infektsioonid, kuseteede infektsioonid ja vereringeinfektsioonid. Kõige rohkem on ohustatud intensiivraviosakonna patsiendid. Lapsi varitseb haiglatekkelise infektsiooni risk kõige enam vastsündinute- ja laste intensiivravi osakondades. Üheks sagedasemaks haiglast saadud nakkuse vormiks on aga operatsioonipiirkonna infektsioonid neil patsientidel, kes on saanud kirurgilist ravi. Uurimaks haiglatekkelisi infektsioone Eesti raviasutustes, korraldas Piret Mitt
Preoperatiivse õendushoolduse eesmärgiks on patsiendi informeeritus ja turvalisustunne tuimastuse, narkoosi, operatsiooni ja järelravi suhtes; patsient on teadlik taastumise ja komplikatsioonide vältimise aspektist olulisematest funktsioonidest nagu hingamine, köhimine, liikumine ja abivahendite kasutamine. Lõikuskomplikatsioonide riski vähendamiseks on oluline patsiendi võimalikult hea üldfüüsiline seisund. 1.1. Jälgimine ja operatsiooniks ettevalmistus Jälgitakse naha, eriti operatsioonipiirkonna naha seisundit, kuna nahavigastused ja lööbed võivad olla takistuseks kogu operatsioonile. Tehakse kindlaks patsiendi emotsionaalne seisund (orienteeritus, rahutus, kartlikkus) ning hinnatakse koostöövalmidust ja võimelisust. Patsiendile tutvustatakse operatsiooni põhjust ja ettevalmistusi, opeatsiooni aega ja kirurgi nime, operatsioonisaalis toimuvat, anesteesiameetodit, operatsioonijärgset ravi, jälgimist ärkamisruumis ja üleviimist osakonda, kavandatud järelravi
Haigel antakse võimalus teda huvitavate küsimuste esitamiseks ja antakse nii palju informatsiooni kui ta teada tahab. 2. Teadmiste puudus (preoperatiivsetest uuringutest ja protseduuridest) ning postoperatiivsest perioodist. Haige ettevalmistus operatsiooniks hõlmab ka tema diagnostilisteks uuringuteks ettevalmistust, haige nõustamist dieedi ja vedelike piirangute osas, naha ja operatsioonipiirkonna ettevalmistust, püsikateetri asetamisest jne. Preoperatiivses perioodis alustatakse ka haige postoperatiivsete probleemide ennetamist ning haige saab teavet postoperatiivse perioodi kulust, intensiivravi vajadusest, valuvaigistamisest, köhimistehnikatest, lihtsamatest harjutustest, haava hooldusest ning dreenide asetusest, dieedi piirangutest ning totaalse parenteraalse toitmise vajadusest, voodireziimist jne. 2.1. Preoperatiivsed uuringud
Tugevam verejooks tuleb enamasti vigastatud veenidest, harvemini vigastatud arteritest, mistõttu kinnisidumine haavast ülalpool toob kaasa venoosse paisu ja suurenenud verejooksu. Kompressiooniside otse haavale toob peaaegu alati kaasa verejooksu peatumise. Kui mõnel harval juhul pole sellega võimalik verejooksu peatada, tuleb see peatada kas käe survega haavale või žgutiga nii kauaks, kuni on võimalik kirurgiliselt sekkuda. Steriilne kile – steriilne läbipaistev kleepkile operatsioonipiirkonna kaitseks Kompressiooniside – rõhkside Pilt 39.2. Reie rebimishaav Luumurrud Luumurrud tuleb alati, ka luumurru kahtluse korral lahastada. Täpne diagnoos pole ilma röntgeniülesvõtteta võimalik. Deformeerunud jäsemed tuleks reponeerida, enne kui jäse lahastatakse. See kehtib eriti hüppeliigese nihestusmurru korral, kus õhuke nahk nihkunud luufragmentide kohal muutub väga kiiresti isheemiliseks ja seejärel nekrootiliseks. Selline
annaabi.ee 
