kaitseväes, lõpetanud politseikooli ja töötanud seejärel kaks aastat tublilt mõnes prefektuuris. Enne eriüksuse palgalehele arvamist tuleb neil läbi teha pooleaastane katseaeg. Vanglaametil kaks gruppi Võimalike vanglarahutuste mahasurumiseks loodi erigrupp 1994. aastal. Pool 30-mehelisest üksusest asub Murru ja teine pool Tallinna keskvanglas. Tegemist on sportlike ja tugevate vanglaametnikega, kes igapäevaselt töötavad kontrolöridena või operatiivalal, sageli käivad aga trennis, ka Leedus ja Soomes korraldatud õppelaagrites. Valik erigruppi on hoolikas. Kandidaadilt nõutakse väga head käsivõitluse tundmist, kuna kõigi võimalike ohuolukordade puhul, näiteks kitsastes vanglakambrites, ei saa tulirelvi kasutada. Erigrupp allub vahetult vanglate ameti peadirektori asetäitjale Valeri Kravetsile. Grupi relvastuses on kumminuiade ja tulirelvade kõrval veekahurid ja Rootsist kingitusena saadud paar vana soomukit. Kapol viis meest
Kuna rinne jõudis veebruari algul Narva jõele , toodi diviis Narva alla . 1.veebruari üldmobilisatsiooniga võeti täiendavalt teenima 45.000 meest . Neist umbes 20.000 suunati vastloodud 6 piirikaitserügementi ja 10.000 nende tagavararügementi . Kodumaale koondati ka kõik üksikpataljonid , millistest osa liideti diviisiga . 1944.a.veebruaris teenis rahvusväeosades kokku ca 60.000 meest . Eesti diviisis oli neist umbes 10.000 . Kõrgema juhtimisorganina ( kuid mitte operatiivalal ) loodi nüüd Eesti vägede kindralinspektuur , mille ülemaks sai Oberführer Johannes Soodla (staabiülem Obersturmbannführer Alfred Luts).Sisekaitsel toimivasse Omakaitsesse ( kolonel Arnold Sinka ) jäi meeste rindele siirdudes 37.000 mehe ringis . Otsustavate lahingute ajal sügisel 1944 moodustati omakaitselastest lahingupataljonid kokku 10.000 mehega . Eesti diviisi koosseis kasvas septembris üle 15.000 mehe . 3000 noorukit mobiliseeriti õhutõrjesse (lennuväe abiteenistus )
1923. aasta kevadel kaitses ta seal väitekirja ,,Propaganda kui uus võitlusabinõu meieaja sõjas. Tema organiseerimine rahu- ja sõjaajal Maailmasõja ja vene revolutsiooni kogemuste järel'', ning lõpetas oma stuudiumi sama aasta 4. mail. Pärast selle tulevase Kõrgema Sõjakooli lõpetamist läks H. E. Kauler esialgu tagasi oma 1. suurtükiväepolku; 15. märtsist 1924 aga määrati ta Ranna-, Õhu- ja Sisekaitse staabiülemaks ning ( nii imelik, kui see ka ei ole) iseenese abiks operatiivalal. Neis ameteis olles ülendati H. E. Kauler 24. veebruaril 1927 koloneliks. 1. oktoobrist 1928 kuni 1. augustini 1930 oli H. E. Kauler 3. diviisi staabiülem, viimatinimetatud kuupäevast aga nimetati ta suurtükiväe inspektoriks. 24. veebruaril 1937 ülendati H. E. Kauler kindralmajoriks. Eesti okupeerimisel 1940. aastal määrati H. E. Kauleer meie sõjaväest formeeritud 22. territoriaal-laskurkorpuse 182. laskurdiviisi suurükiväe ülemaks. 1941. aasta juuni
annaabi.ee 
