püksid täis teinud. Meid pandi musta Škodasse ning viidi politseijaoskonda. Seal pidime natuke aega istuma ning ootama kuni helistatakse meie vanematele. Meie õnnetuseks võtsid nad ära meie kaamerad ja maja plaanid ning ei andnud enam tagasi. Meil oli neist asjadest jumala suva. Tähtis oli siit jaoskonnast minema saada. Olime umbes 30 minutit jaoskonnas, kuni ilmusid välja meie vanemad ning meil oli nende ees hirmus häbi. Vanemad rääkisid politsei onudega veel natuke aega juttu ning siis läksime autodesse ja mind ja mu sõpru viidi koju. Terve tee mõtlesin mis minust saab ja kas ma saan nüüd sellise peapesu, et ma mäletan seda elulõpuni. Jõudsime koju, aeg oli juba hiline, vältisin vanematega kontakti. Läksin voodisse ning jäin selle asja üle järele mõtlema. Minu toa uks läks lahti ja ema tuli mu voodi juurde ning istus, piilusin teda areldi teki serva alt. Siis ta alustas juttu ning küsis minu käest miks me
Joonistamine kuulus veel eraldi kategooriasse, sest see oli ta kõige lemmikum. Joonistamises oldi talle kõvasti antud. Victoriat valvati kogu aeg. Talle keelati lõbu. Ei tohtinud ta mängida teiste lastega peale Conroy lastega. Ta pidi oma lapsepõlve sõbrannaks pidama Conroy tütart Victoiry, kuid ta põlastas ja vihkas seda tüdrukut. Ei tohtinud ta näidata ühegi teenri vastu lahkust. Ei tohtinud ta suhelda halva enda halva kuulsusega onudega. Ei tohtinud ta treppidelt üksi liikuda, kuna alati oli võimalus, järsku ta kukub ning sureb, mida ei tohtinud juhtuda. Ei tohtinud ta toitu kohe pärast selle tema juurde kohaleviimist süüa, kuna see võis olla mürgitatud. Keegi pidi selle alati enne ära maitsema ja alles pärast seda sai Victoria süüa. Tüdruk nuttis kaua kaua, kui ta ise aru sai, et on järgmine troonipärija, see juhtus 13-aastasena. Victoria õmbles nukke,
" Shurei rahunes maha ja laskis ta vabaks. Alles nüüd märkas ta, et ta vastane on täiesti tavalise tüdruku välimusega. ,,Sa pole see, keda ma otsin." ,,Keda sa siis otsid?" ,,Kohutavat mõrvarit." ,,Milline ta välja nägi?" ,,See pole oluline. Kus ma olen? Mingis asulas?" Elisa mõistis, et oli aeg veidi valet kokku segada. Shurei vihkas tema tõelist olemust, teadmata sedagi, et tal oli ka inimpool. Siin tuli laveerida. ,,Ma olen Elisa, ma elan siin oma onudega." Sugulased, pere, soe kodu ideaalkeskkond, ometigi tegelikkusele võõraks jäänud. ,,Sa päästsid mu, Elisa. Ma tänan selle eest." Shurei muigas ja suudles ta laupa. Ta arvas, et selle peale laps vähemalt punastab või põgeneb peitu, kuid selle asemel Elisa naeratas ja noogutas. ,,Varsti oled terve." ,,Ei usu, et haav nii kiiresti paraneb." Tüdruk itsitas ja jättis mehe enda õlga uurima. Kui too nägi, et isegi armi polnud enam, jäi
annaabi.ee 
