tekstisemantikaga. Viitesuhete üle lausepiiri ulatumine on eriti iseloomulik deiktikutele, nt. Käisime linnas. Seal oli palju rahvast. • Leksikaalses semantikas eristatakse semasioloogilist ja onomasioloogilist lähenemisviisi. Semasioloogiline lähenemisviis lähtub tähenduse uurimisel keelemärgist (vormist) ja küsib selle tähenduse järele, nt. mida tähendavad eesti keele sõnad hädaabi või kiirabi. Onomasioloogiline (kr. onomastikos ' nime- ') lähenemisviis lähtub denotaadist (e. referendist e. mõistest e. sisust) ja uurib, missugused keelemärgid on selle tähistamiseks kasutusel. Küsib nimetuste, tähistuse järele, nt. kuidas nimetatakse eesti keeles joodikut. • Fraseoloogia Tegeleb keele kujundlike püsiühenditega, mida säilitatakse keelekasutajate mentaalses leksikonis tervikutena.
Sõnaväljadel võib eristada järgmisi liike: onomasioloogilised väljad väljade vanim liik. Läheb tagasi Trieri käsitluseni. Sellise välja keskmes on keeleväline või -ülene mõiste, mis on üksikkeeltest sõltumatu. Selle mõiste alla koondatakse vastava üksiku keele sõnad, mis eraldatakse üksteisest teatud tunnuste alusel. Onomasioloogia küsib sõna tähistusfunktsiooni järele: kuidas nimetatakse mingit objekti või mõistet? Nt juuksehooldusvahendite onomasioloogiline väli: Lokivedelik, juukselakk, juukseõli [oluline eristav tunnus on [+vedel] Juuksegeel, juuksevaha, juuksepumat, briljantiin, juuksekreem [+poolpaks] ... Semasioloogiline väli jaguneb distributsiooniliste, täpsemalt kollokatiivsete tunnuste alusel. Välja struktuuris võetakse arvesse sõnadevahelised paradigmaatilised ja süntagmaatilised seosed. Semasioloogia küsib keeleväljendite tähenduste järele. Nt eelmises näites esitatud juuksehooldusvahendite puhul moodustame lause
osa. Mitte kõik alltoodud terminoloogiapõhimõtted ei ole leidnud tunnustust ei teistes rahvusvahelise nimega koolkondades ega Eesti oskuskeelekorralduse teoorias või praktikas. Näiteks Henn Saari (1980) on neid nimetanud „kivistavateks ideaalideks”, mille puhul ei ole mitte alati endale aru antud, kas need omadused on „saatuslikud, immanentsed karakteristikud, ideaalsoovid või tööhüpoteesid, mis käsitlust lihtsustavad”. Onomasioloogiline lähenemine Maailmavaateliselt põhineb klassikaline terminoloogiateooria loogi- lisest positivismist tuntud realismil ja objektivismil – eeldusel, et reaalne maailm eksisteerib sõltumata meie teadmistest tema kohta, et eksisteerib täpselt üks selline maailm ning et (oskus)keele ülesanne on seda maailma objektiivselt kirjeldada. Lisaks eeldusele, et objektiivne reaalsus eksisteerib keelest sõl- tumatult, eeldatakse ka, et seda on võimalik tajuda, sh ilma keele vahenduseta
annaabi.ee 
