i-ülivõrde tunnuseks on im, nt ilus : ilusa/im, kole : koleda/im. i-ülivõrre on võimalik nendest sõnadest, mis kasutavad i-mitmust (vt M 70): I kk-st sõna `truu : ` tru/im IV kk kõik tüübid, nt madal : madala/im, hale : haleda/im V kk-st soolane-tüüp, nt soolase/im jõuline-tüüp (paralleelselt tüveülivõrdega), nt `jõulise/im ~ `jõulisim VII kk kõik tüübid, nt kiire : `kiire/im, toores : `toore/im i-ülivõrde tunnus im liitub algvõrde omastavalisele tüvele. Kui tüvi lõpeb i-ga, toimub ülivõrde tunnuse ees vokaaliteisendus i → e, nt kallis : `kalli + im → `kalle/im. Sõnastruu, kus tüvi lõpeb pika vokaaliga, kaasneb tunnuse liitmisega vokaali lühenemine:`truu : `tru/im. Tüveülivõrdes on ülivõrde tunnuse algusvokaal i sulanud tüve lõpuvokaaliga ühte, nii et tüve ja tunnust pole võimalik selgelt eraldada. Tüveülivõrre on võimalik osast sõnadest, mis kasutavad tüvemitmust (vt M 70):
Sellist võrdlust nimetatakse klassisiseseks e inklusiivseks võrdluseks. Eesti keeles väljendab superlatiiv maksimumi komparatiivi ala sees. Komparatiiv näitab ainult keskmisest suuremat määra. Analüütiline-kõige, lihtülivõrre vokaalmitmusest 14. i-ülivõrre ja tüveülivõrre. Sünteetiline superlatiiv jaguneb i-ülivõrdeks, nt ilusa/im, ausa/im (tunnus on -im, mis liitub algvõrde omastavalisele tüvele) ja tüveülivõrdeks, mis moodustatakse tüvemitmuse eeskujul ja kus tunnuse algusvokaal i on sulanud ühte tüvevokaaliga, nt suurím, kením. Tüveülivõrre on võimalik osast sõnadest, mis kasutavad tüvemitmust: II kk pesa-tüüp: pahím, vaním, pühím. Tüvemitmusliku e lõputa osastava korral lisandub ülivõrde tunnus mitmuse partitiivi vormile. Lühike ülivõrre on olemas II ja VI käändkonnas ning V käändkonna tööline ja oluline tüübis. Tunnus
omaduste kvantitatiivset suhet, olles üks gradatsiooninähtuse morfoloogilisi avaldumisvorme. Seostub adjektiivide ja üksikute adverbidega. Võrdlusaste väljendab omaduse suhtelist määra. Kategoorial on kolm liiget: 1. positiiv e algvõrre suur 2. komparatiiv e keskvõrre suurem 3. superlatiiv e ülivõrre kõige suurem e suurim. 21. i-ülivõrre ja tüveülivõrre - Sünteetiline superlatiiv jaguneb i-ülivõrdeks, nt ilusa/i/m, ausa/i/m (tunnus on -im, mis liitub algvõrde omastavalisele tüvele) ja tüveülivõrdeks, mis moodustatakse tüvemitmuse eeskujul ja kus tunnuse algusvokaal i on sulanud ühte tüvevokaaliga, nt suurím, kením. Tüveülivõrre on võimalik osast sõnadest, mis kasutavad tüvemitmust: II kk pesa-tüüp: pahím, vaním, pühím. Tüvemitmusliku e lõputa osastava korral lisandub ülivõrde tunnus mitmuse partitiivi vormile. Lühike ülivõrre on olemas II ja VI käändkonnas ning V käändkonna tööline ja oluline tüübis. Tunnus -Vm(a). Diftongilise
annaabi.ee 
