f) jas-liitelised adjektiivid, nt niitjas, kausjas; g) konkreetset (valmistamis)materjali märkivad omadussõnad, nt vaskne, kuldne; h) kui tu-liide märgib konkreetse omaduse puudumist, nt sabatu. Abstraktse omaduse puudumist väljendava -tu puhul saab kompareerida, nt tulutu tulutum tulutuim. Leidub ka käändekategooria suhtes vaegseid omadussõnu, mis esinevad lauses täiendina, kuid ei ühildu oma põhisõnaga: 1) omastavalised sõnakujud, millel vastavas tähenduses muud käändevormid puuduvad, nt romaani keeled, luteri kirik, katoliku usk, kulla sõber; 6 2) liitsõnalised sõnakujud, mille lõpposis on osastavaline -karva, -laadi, -võitu, -ohtu, -verd, -värki ja millel liitsõnalisena vastavas tähenduses muus käändes vormid puuduvad, nt plikaohtu tüdruk, isevärki mõte, kehvavõitu kõhutäis, täisverd loomeinimene. Need on nn laadifraasid (Viitso);
kordselt (Kopenhaagen), jäetakse ära diakriitilised märgid, pearõhumuutus (Kazan vs Kaasan). - Foneetiline mugandus: nt Moskva, Budapest – nende piiritlemine on keeruline. - Struktuuriline mugandamine: kui algkeeles on mitmus, siis ka eesti k mitmus (Alpid). Struktuurilise mugandamise alaliik: –ia riiginimed, kus pikendame 3. silpi lõpust, nt Itaalia; –maa sõnad, nt Baskimaa; Iirimaa. Omastavalised nimed: Tšehhi. o kaudkeelsed nimed: Genf (Geneve), Montenegro (Grna Gora), Belgrad (Beograd), Casablanca (Ad-Dãr al Baydā’), Fergana (Farg’ona) on meie keelde teisest keelest tulnud. Nimede eestistamise põhjused: kokkupuude rahvastega, eestlaste asumine paigas. 3. Kohanimede liigitused suuruse, päritolu ja denotaadi järgi. Kohanimede vorm ja keelsus. Mis on kohanimi? Inimese jaoks olulise geograafilise objekti nimi
kultuurilooliselt põhjendatud juhtudel); 2) vorm, mis on kooskõlas eesti omasõnade häälikusüsteemi ja kirjaviisiga ega ole äratuntavalt muganemata võõrkeelne sõna; 3) isiku nimi, mõne teise koha, eseme või muu sellise nimi. Grammatilise vormi osas peab liigisõnaga käändes ühildumatu ja sellest lahku kirjutatav tuum lõppema vokaaliga nii, et tal on tegeliku või mõeldava eesti omasõna ainsuse omastava käände kuju. Teisisõnu, eesti kohanimed on üldjuhul omastavalised (nt Valga, Tsirguliina, Sikupilli), v.a need, milles nime tuum on liigisõnaga kokku kirjutatud (Heinlaid, Vareslaid) või kus nime tuum on omadussõnaline (Suur kaar, Pikk tänav). Kõnesolev määrus on omapärane seepoolest, et juriidilisse keelde on püütud panna üsna eriline keeleteaduslik analüüs, mis tegelikult ei võimalda väga teravat piiri keelsuses tõmmata. Seejuures tehti määruses teadlik kompromiss juhtudel, kus nime tuumaks on mingi teine nimi, vrd F. R
annaabi.ee 
