Tegelikkuse tõepärane kujutamine. Tema arvates olid inimesed kahte leeri: ühed kunstikalduvusega ja teised kes tegid kasulikku tööd ühiskonnas. Ainevallaks olid inimesed ja nende käitumine. Tema novellides ei juhtu rangelt võttes midagi, süzee kulgeb mööda väga lihtsaid ja tavalisi sündmusi. Ta novell on hakatud kutsuma avatud novellideks, sest nende süzeearendus on traditsioonilisest hajusam ja puänt võib ka puududa. Suurt tähelepanu pöörab Tsehhov olustikulisele detailile. Elu pisiasjad on tema arvates kõige tähtsamad ja hirmsamad.
Selle varjus areneb aga teine, sisemine süzee. Tal on eriline oskus anda edasi elu katkestamatut voolu: jutustusel on algus ja lõpp, kuid me tajume, et kõik, mida selles kujutatakse, on alanud ammu enne selle algust ning jätkub pärast selle lõppemist. Tsehhovi novelle on hakatud nimetama avatud novellideks, sest nende süzeearendus on traditsiooniliselt hajusam ja puänt võib ka puududa. Ta pöörab suurt tähelepanu olustikulisele detailile. Tema järgi on elu pisiasjad kõige tähtsamad ja kõige hirmsamad. Tema teoste sage tegelaskuju on väikekodanlane-teatav tüüp-egoistlik mats, piiratud silmaringiga. Teda iseloomustab inimväärikuse täielik puudumine, lakeilik lömitamine endast ,,kõrgemate" ees. Tema nn väike inimene on sageli naeruväärne. Väike inimene pole üksnes ohver, vaid kannab samuti vastutust oma ebanormaalse elu eest. ,, Paks ja peenike", ,,Palat nr 6", ,,Inimene vutlaris", ,,Daam koerakesega".
aasta põlvkonna jaoks. Unamuno, Azorín, Valle Inclán, Baroja jt selle põlvkonna kirjanikud ütlevad lahti realistliku narratiivi jäigast korrastatusest, ümardavast objektiivsuspüüdest. Enam ei üritata elu n-ö kokku sõlmida, vaid jäetakse otsad lahtiseks. Eluläheduse all hakatakse nüüd mõistma juhuslikkust, assotsiatiivsust, vastuokslikkust. Pilvepiirilt laskutakse maa peale: fookus ei lange enam mitte niivõrd välisele-olustikulisele kui sisemisele-intiimsele. (Kui üldplaan ka võetakse, siis teistmoodi kui varem, näiteks Valle Incláni esperpento-stiili puhul, läbi moonutavate filtrite). Või õigemini, väline tõelus võrsub sisemisest, erakordsus tavalisusest. Need on üldised, tagantjärele tõmmatavad ühisjooned, mis eri kirjanike loomingus omandavad erineva värvingu. See kehtib ka Unamuno ja tema nivola'de kohta. 20. sajandi alguse romaaniuuendusi Hispaanias (ja mujal) on küll võimalik mingil moel